Raport pakub välja reformid, et tugevdada Eesti demokraatia toimimist.
Oluline on anda rohkem võimu riigikogule, selged reeglid erakondadele ja presidendivalimistele.
Viimasel ajal on taas tugevnenud poliitiliste süsteemide konkurents – midagi, mida millenniumivahetuse paiku olnuks raske kujutleda. Läänelikud demokraatiad võistlevad vanamoeliste ja sageli karikatuursete diktaatorite kõrval nüüd näiteks Hiina valitsemismudeliga
Seejuures on demokraatiates mure enda toimimise kvaliteedi osas pigem kasvanud: sajand või rohkemgi tagasi oma tänapäevase kuju saanud poliitilised ja valitsemisinstitutsioonid toimivad täna maailmas, mida iseloomustab digitaliseerumine, meediastumine, tehnokratiseeritus, ühiskondade mitmekesisus, polariseerimine ja poliittehnoloogiad ning terve hulk muid suuri muutusi.
Eesti on üsna tavaline lääneriik ja nii on see ka demokraatia pingete poolest. Mõned asjad torkavad siiski silma: täitevvõimule alla jääv parlament, taktikalist intrigeerimist innustav presidendivalimise süsteem, erakondade endi poolt järelevalvatav erakondade rahastamise valvamine ning kõhnavõitu kodanikudemokraatia.
Meie raport püüab nendele pakkuda parandamisvõimalusi, mida saaks kasutusele võtta evolutsiooniliselt ehk olemasolevaid institutsioone reformides. Tõsi, mõni ettepanek meie raportis võib näida rohkema kui sanitaarremondina.
Meie raport püüab nendele pakkuda parandamisvõimalusi, mida saaks kasutusele võtta evolutsiooniliselt ehk olemasolevaid institutsioone reformides.
Oleme lähtunud küsimusest, kuidas muuta Eesti demokraatia mitte üksnes esinduslikuks, vaid ka mõtlevaks ja otsustusvõimeliseks. Praeguse demokraatia probleem ei ole enam teabe puudus, vaid selle üleküllus, kallutatus ja hõlbus manipuleeritavus.
Tehisaru võimaldab toota mõne minutiga näiliselt veenvaid analüüse, poliitilisi programme ja terveid alternatiivseid «tegelikkusi». Kui demokraatia ei suuda eristada teadmist propagandast, argumenti emotsionaalsest survest ja avalikku huvi organiseeritud erihuvist, muutub arutelu pelgalt võitluseks tähelepanu pärast.
Vajadus avaliku arutelu järele
Mõtlev demokraatia vajab institutsioone, mis kontrollivad otsuste aluseks olevat teavet, teevad nähtavaks eri valikute tagajärjed ja sunnivad võimu oma otsuseid sisuliselt põhjendama.
Vastasel juhul jääb demokraatia küll vormiliselt alles, kuid kaotab järk-järgult oma võime tegelikkust mõtestada, otsustada ja tegutseda.Kokkutöötav demokraatia peab omakorda suutma muuta erimeelsused otsusteks, mitte lõputuks vastandumiseks.
Demokraatia ei tähenda ekspertide võimu rahva üle, ehkki eksperdid aitavad demokraatial toimida. Demokraatia on poliitiline süsteem, kus otsused sünnivad kontrollitud teabe, avalike põhjenduste ja nähtavate tagajärgede alusel avalikus arutelus, valimistel ning poliitilistes institutsioonides.
Eksperdid ja ametnikud ei kanna ainuõiget tõde, vaid otsustamist toetavaid kasulikke teadmisi. Demokraatlikud otsused ise peavad aga sündima aruteludes, vaidlustes ja läbirääkimistes eesmärgiga otsida edasiviivat ühisosa, mis jõuab lõpuks ka poliitiliste otsusteni ja valitsemisvastutuse võtmiseni.
Demokraatia aluspõhimõtted
Raport keskendub demokraatiale pragmaatiliselt, püüdes teha elluviidavaid ettepanekuid. Me lähtume arusaamast, et muudatused riigi juhtimises ei saa olla eesmärk omaette. Ettepanekute eesmärk on tugevdada Eesti riigi võimet täita oma põhifunktsioone, tagada demokraatia jätkusuutlikkust ning suurendada avaliku võimu usaldusväärsust. Aluspõhimõtteid on neli.
1. Tugev parlamentaarne demokraatia: parlament peab olema täitevvõimu tegelik tasakaalustaja, mitte üksnes valitsuse algatuste menetleja. Selle eelduseks on piisav analüütiline võimekus, kvaliteetne seadusloome ning sisuline poliitiline arutelu, millel on ka tagajärjed.
2. Vastutav ja kvaliteetne poliitika: demokraatia tugevus sõltub poliitilise konkurentsi kvaliteedist. Erakondadel peab olema võime kujundada maailmavaatelisi seisukohti, arendada järelkasvu ning pakkuda läbimõeldud poliitikalahendusi. Poliitiline konkurents peab põhinema argumentidel, mitte üksnes jääma taktikalisele kommunikatiivsele tasandile, nagu oleme seda näinud avaldumas eriti viimasel kümnendil.
3. Usaldusväärne avalik võim: demokraatia toimimise eelduseks on kodanike usaldus riigi vastu. Selle aluseks on läbipaistvus, õiglane võimutasakaal, tugevad institutsioonid, kvaliteetne teave ja tulevikutaju ning võimalus kodanikel osaleda riigi arengusuundade kujundamises.
4. Elujõuline kodanikudemokraatia: demokraatlik riik ja ühiskond on tugevad siis, kui kodanikud ennast nende osana tunnevad ning avalikus elus osalevad. Mõistlikult kujundatud ja kasutatud kodanikudemokraatia on demokraatia oluline osa.
Konkreetsemalt leiab raportist ettepanekuid parlamendi, erakondade, presidendi valimismudeli ja rolli kohta, selles, kuidas paremini strateegiliselt mõelda ja tegutseda, tuua riik rahvale lähemale ja kodanikudemokraatia laiendamise kaudu demokraatia kvaliteeti tõsta.
Esindus- ja otsedemokraatia tugevdamine
Esindusdemokraatia tugevdamiseks tuleb parandada erakondade ühiskondlikku juurdumist ja sisulist poliitikakujundamise võimet, sealhulgas võimendada väikeseid annetusi, tugevdada erakondade rahastamise järelevalvet ning luua erakondadega seotud, kuid neist organisatsiooniliselt sõltumatud, maailmavaatelised sihtasutused.
Olulist tugevdamist vajab riigikogu positsioon: parlamendil peab olema valitsusest sõltumatu analüüsi- ja eelarvevõimekus, saadikutel professionaalne nõunike tugi ning selgemad reeglid kõrvaltegevuse ja huvide konflikti vältimiseks.
Samuti peab riigikogu institutsioonina paremini korraldama ja tegema tööd demokraatliku riigikorralduse edasiviijana, seda võiks kanda riigivalitsemis- või tulevikukomisjon ning tagajärjekamad arutelud. Ka valitsuses ja ministeeriumides peaks poliitikutel olema piisav võimekus ja viisid poliitikaid kujundada ja ellu viia, siis on võimalik ka poliitiline vastutus.
Otsedemokraatia võimalusi tuleks avardada presidendi otsevalimise, referendumite järkjärgulise laiendamise, rahvaalgatuse tugevdamise ning kodanikukogude kasutamise kaudu.
Sellesse, et toetada meie võimet muutuvas maailmas paremini oma strateegiat leida, peavad panustama nii riigikogu kui ka valitsus. Esimene panustagu piisava teadmisalusega poliitiliste eesmärkide seadmisega, teine eesmärkide elluviimise viiside leidmisega. Ning presidendi tänasesse suhteliselt killustatud rolli võiks lisanduda ka läbitöötatud tulevikuvaate kujundamise eestvedamine, näiteks Eesti tuleviku nõukogu abil.
Otsedemokraatia võimalusi tuleks avardada presidendi otsevalimise, referendumite järkjärgulise laiendamise, rahvaalgatuse tugevdamise ning kodanikukogude kasutamise kaudu. Kodanikudemokraatiat toetab ka läbimõeldud ja hästi korraldatud kodanikuharidus. On veel hulk ettepanekuid, nagu deliberatiivse (eri argumente kaaluva) valija infomaterjal, mille leiab raportist.
Ükski meie ettepanek ei kõrvalda poliitikast konflikte – ega peagi. Demokraatia mõte ei ole erimeelsuste kaotamine, vaid nende muutmine põhjendatud valikuteks ja toimivateks otsusteks. Praegu jääb Eesti poliitika liiga sageli nende kahe vahele kinni: väitlus muutub etenduseks, otsustamine koalitsioonitehnoloogiaks ning kodaniku roll piirdub kord nelja aasta jooksul hääletamisega.
Demokraatiat saab ümber ehitada nii, et see ajastusse paremini sobiks. Riigikogu peab tagasi saama sisulise otsustaja rolli, presidendi valimine vajab ummikukindlat ja arusaadavat valimiskorda, erakondade rahastamine selgemaid põhimõtteid ning kodanikud tegelikke võimalusi poliitiliste valikute kujundamisel osaleda. Võim peab olema ühtaegu tugevam oma otsustusvõimes ja paremini piiratud oma tegutsemisviisides.
Kestlik ja edasipüüdlik demokraatia sõltub sellest, kas tema põhiinstitutsioonid suudavad muutuvates oludes säilitada oma sisulise tähenduse, vastutusvõime ja ühiskondliku legitiimsuse. Nii on demokraatia uuendamine mitte kõrvaline põhiseaduslik harrastus, vaid Eesti riigi toimimise küsimus ning oluline edasikestmise ja arengu ressurss.
