Eesti peab olema aktiivne majanduslik subjekt, mitte passiivne objekt.
Oluline on ühise pika sihi ja valdkondadeülese koostöö loomine, mitte riigi kasvu.
Eesti edu eeldab kokkulepitud suuna hoidmist hoolimata valimistsüklitest.
Majandusedu ei sünni iseenesest ega ka üksnes vabast turust või tugevast riigist. Otsustav on võime teada, kuhu tahetakse jõuda, ning liikuda selles suunas järjekindlalt. Just pika vaate ja ühise eesmärgi puudumine võib olla Eesti suurim majandusprobleem.
Majandusanalüütik Heido Vitsur teeb oma mõttepaberis ja tänases loos üleskutse Eestile: olla majanduslik subjekt. Sellega annab ta märku, et globaalse majanduspoliitika vaates on meie majandus justkui objekt, mida keegi sisuliselt ei suuna.
Väikeriik ei saa tõepoolest lubada endale mugavat lootust, et keegi teine tema tuleviku ära otsustab. Kui eesmärk on jõuda kõrgema lisandväärtusega majanduseni, peab riigil olema arusaam, millistes valdkondades soovitakse tugevamaks saada ning kuidas regulatsioonid, haridus, teadus ja ettevõtlus omavahel kokku viia.
Autori esitatud diagnoos Eesti majandusele on tähelepanuväärne ja mitmes punktis veenev. Maailm on tõepoolest muutunud. Kui veel paarkümmend aastat tagasi räägiti peamiselt vabakaubandusest, globaliseerumisest ja riigi taandumisest majandusest, siis nüüd näeme vastupidiseid arenguid. Suurriigid toetavad oma tööstust, kaitsevad strateegilisi sektoreid ja räägivad üha rohkem majanduslikust julgeolekust.
Kui varem usuti peaaegu religioosselt vabasse turgu, siis nüüd võib tekkida samasugune usk riigi võimesse majandust suunata.
Samas võib mõttepaberit lugedes tekkida küsimus, kas me ei liigu ühest äärmusest teise. Kui varem usuti peaaegu religioosselt vabasse turgu, siis nüüd võib tekkida samasugune usk riigi võimesse majandust suunata. Ajalugu pakub mõlemast edukaid ja ebaõnnestunud näiteid.
Lee Kuan Yew (1923–2015) juhtis Singapuri kujunemist moodsa riigiks ja heaks paigaks, kus äri teha.
Vitsur toob näiteks Singapuri, Lõuna-Korea ja Soome. Tõepoolest, nende riikide arengus mängis riik aktiivset rolli. Lee Kuan Yew oli Singapuri valitsusjuht aastatel 1959–1990 ning muutis loodusvaradeta sadamalinna üheks maailma jõukamaks riigiks. Tema reformid ei põhinenud absoluutsel vabaturu-usul ega ka riiklikul plaanimajandusel, vaid pragmaatilisel kombinatsioonil turust ja tugevast riigist. Tema reformide keskmes oli arusaam, et riik peab teadma, kuhu ta tahab jõuda, ning looma tingimused, et ettevõtlus sinna liikuda saaks. Ka mulle tundub, et eesmärgiseadega on meil probleemid.
Kuid sama tõsi on ka see, et riiklikud arengukavad ei ole paljudes kohtades soovitud tulemusi toonud. Ka riik võib eksida, investeerida valedesse sektoritesse või kulutada maksumaksja raha projektidele, mille majanduslik väärtus osutub hiljem olematuks. Eestiski leidub neid näiteid küllaga.
Heido Vitsuri teksti kõige olulisem sõnum ei ole tegelikult üleskutse riigi suuremale sekkumisele. Tema sõnumi tuum on üleskutse loobuda mugavast mõtteviisist, et Eesti edu sünnib iseenesest.
Võib-olla ei ole Eesti peamine probleem mitte liiga väike ega liiga suur riik, vaid liiga vähene võimekus ühendada eri valdkondi ühiseks eesmärgiks. Haridus ajab oma rada, teadus oma rada ja ettevõtlus oma rada. Sellest räägib ka Vitsur. Kui tal on selles hinnangus õigus, siis ei vaja Eesti mitte niivõrd uut majandusideoloogiat, kuivõrd paremat koostööd ja pikemat vaadet. Ning paremat arusaama sellest, kus me maailma majanduskaardil asume.
Teksti kõige olulisem sõnum ei ole tegelikult üleskutse riigi suuremale sekkumisele. Selle eest on autor ka varem kriitikat saanud, mis on minu hinnangul ebaõiglane. Tema sõnumi tuum on üleskutse loobuda mugavast mõtteviisist, et Eesti edu sünnib iseenesest. Selles mõttes on autori küsimusepüstitus asjakohane: kas tahame olla riik, mis lihtsalt kohaneb teiste tehtud otsustega, või riik, mis püüab oma tulevikku teadlikult kujundada.
Enne kui otsustada, kui suur roll peaks olema riigil või turul, tuleks vastata lihtsamale küsimusele: millist Eestit tahame näha 20 aasta pärast?
Eestil ei ole täna puudu strateegiatest, arengukavadest ega suurejoonelistest loosungitest. Puudu on hoopis kokkuleppest, mille nimel tuleb pingutada ka siis, kui tulemus ei saabu järgmiste valimiste ajaks.
Singapuri, Soome või Lõuna-Korea edu ei sündinud sellest, et neil oli geniaalne plaan. Edu sündis sellest, et nad ei vahetanud sihti iga paari aasta tagant. Eestis kipume aga sageli vaidlema rohkem vahendite kui eesmärgi üle.
Enne kui otsustada, kui suur roll peaks olema riigil või turul, tuleks vastata lihtsamale küsimusele: millist Eestit tahame näha 20 aasta pärast?
Majandussubjektiks ei saada siis, kui riik hakkab rohkem kulutama või ettevõtlust juhtima. Subjektiks saadakse siis, kui ollakse võimelised valima suunda ja sellest ka keerulisematel aegadel kinni hoidma. See on ambitsioon, millest Eestis on seni ehk rohkem räägitud, kui seda päriselt ellu viidud.
