Erakonnad käsitlevad energiapoliitikat võrdlemisi ideoloogiliselt. Seega ei käi vaidlus ainult elektri tootmise variatsioonide üle, vaid peegeldab erinevaid arusaamu riigi rollist, riskidest ja ühiskonna tulevikust.
Eesti erakondade energiapoliitilisi seisukohti jälgides võib jääda mulje, et küsimus ei ole ainult selles, kuidas elektrit toota, vaid selles, millist riiki me tahame ehitada ja milliseid riske peame kõige olulisemaks.
Huvitaval kombel valitseb eesmärkide asjus erakondade vahel märkimisväärne üksmeel. Kõik erakonnad peavad oluliseks varustuskindlust, taskukohast energiahinda ja keskkonnakaitset. Tõsi, küsimus on selles, millise kaalu üks või teine erakond nendele faktoritele annab.
Poliitikateaduses räägitakse sageli sellest, et eri ideoloogiad lähtuvad erinevast riskitajust. Just erinev riskitaju aitab mõista ka Eesti energiapoliitilist debatti.
Huvitaval kombel valitseb eesmärkide asjus erakondade vahel märkimisväärne üksmeel. Kõik erakonnad peavad oluliseks varustuskindlust, taskukohast energiahinda ja keskkonnakaitset.
Reformierakonna ja Eesti 200 lähenemises on keskne usk tehnoloogilisse arengusse, turgude toimimisse ja innovatsiooni. Nende käsitluses ei ole taastuvenergia eelkõige mitte keskkonna-, vaid majandusprojekt. Tuule- ja päikeseenergia peaksid muutma elektri odavamaks, vähendama sõltuvust imporditavast kütusest ning suurendama Eesti konkurentsivõimet.
Sellise maailmavaate keskmes on usk, et õigesti kujundatud turud ja tehnoloogiline areng lahendavad suure osa probleemidest. Paraku me teame, et praeguse valitsuskoalitsiooni energiapoliitika on olnud auklik, sellise poliitika tagajärjel on tekkinud valdav arusaam, et suund ühiskonna kogukulu mõttes on kallis. Sotsiaaldemokraatide lähenemine kattub paljuski sama loogikaga, kuid lisandub tugevam regionaalse õigluse ja kogukondliku kasu mõõde. Aga see on pigem nüanss.
EKRE lähenemine lähtub aga teistsugusest riskitajust. Nende jaoks ei ole tähtis mitte ainult elektri hind, vaid ka riigi võimekus tulla toime kriisides ja erakorralistes olukordades. Seetõttu tõstetakse esile juhitavaid võimsusi, põlevkivi- ja tuumaenergiat kui riikliku iseseisvuse garantiisid.
Ka Isamaa ei eira keskkonnasäästlikkuse olulisust, ent rõhutab, et keskkonna-argument on selle protsessi mõistuspärane osa. Samas öeldakse, et «ei saa lükata laste lahendada küsimust, kus ja kuidas utiliseerida täna rohefanatismis püstitatavat».Energiajulgeoleku vaatest ei saa me vaenata kohalikku olemasolevat ressurssi, muuhulgas biomassi, ja sinna kõrvale tuleb arvestada ka sisejulgeolekuga. Nenditakse, et needsamad erakonnad, kes võitlevad täna võimsalt põlevkivi vastu, vangutavad murelikult pead Narva poliitolukorra pärast, kuid ei näe kahe asja omavahelist seost.
Keskerakond rõhub sellele, et Eesti energiapoliitika keskmes peab olema energiasõltumatus. Öeldakse, et imporditud energiast sõltuv riik on haavatav nii majanduslikult kui ka julgeolekupoliitiliselt. Nenditakse, et Eesti eeliseks on kodumaine põlevkiviressurss, mida ei tohiks kergekäeliselt kõrvale jätta. Olukorras, kus põlevkivi on sisuliselt surnuks maksustatud, ei paku ka see idee meile suurt lohutust.
Fakt on see, et energeetika on üks järgmiste valimiste võtmeteemasid. Kas suurem oht on kõrge elektrihind või võimalik energiadefitsiit? Kas suurem probleem on kliimamuutus või sõltuvus välismaistest energiaallikatest? Kui palju ollakse valmis maksma täiendava energiajulgeoleku eest? Kui palju ollakse valmis panustama keskkonnaeesmärkidesse või on see raamistik üleüldse ajast ja arust? Ilmselt hakkab nende küsimuste ümber keerlema ka parlamendivalimiste energeetikadebatt.
Põhimõtte Koda nõustub raportööride arvamusega, et Eesti riik ei ole viimaste aastate jooksul suutnud kujundanud oma energeetikapoliitikat piisavalt iseseisvalt, vaid on käsitlenud seda kui poliitika peamiselt regulatiivset kohandamist Euroopa Liidu raamistikule. Riik ei ole loonud pikaajalist, valimistsükleid ületavat energeetika juhtimise struktuuri, mis kaitseks kestlikkuse eesmärke poliitilise kõikumise eest. Kokkuvõttes on Eesti riik tegutsenud pigem reageeriva haldajana, mitte teadliku poliitikakujundajana.
10.06.26
