Tänavune president tuleb veel valida kehtiva põhiseaduse järgi, kuid see kord vajab muutmist.
Eesti presidendivalimised meenutavad üha enam salarituaali, mille mõttest ei saa lõpuks aru ei kandidaadid, erakonnad ega avalikkus. Riigipealt oodatakse, et ta ühendaks ühiskonda, esindaks Eestit maailmas, kaitseks põhiseaduslikku korda ja kõneleks vajadusel võimule ebamugavat tõtt. Ent inimene, kes seda ametit täitma hakkab, valitakse protsessis, kus kodanikule on jäetud pealtvaataja roll ning otsustajate peamine küsimus pole sageli see, kes oleks parim president.
2026. aasta presidendivalimised näitavad senise süsteemi puudusi eriti halastamatult. Seetõttu ei piisa enam valimiskorra kosmeetilisest parandamisest. Eesti vajab valmis ja terviklikku süsteemimuudatust: pärast tänavusi valimisi tuleb alustada põhiseaduse muutmist nii, et 2031. aastal valiks presidendi rahvas.
Absurdne valik ilma valijata
Riigikogu koguneb presidenti valima 2. septembril. Kandidaate saab esitada 21.–24. augustini, kandidaadi ülesseadmiseks on vaja vähemalt 21 ja valimiseks vähemalt 68 riigikogu liikme toetust. Kui kolm vooru tulemust ei anna, liigub otsus valimiskokku, kuhu kuuluvad riigikogu liikmed ja kohalike volikogude esindajad. Need on selged justkui reeglid, kuid nende taga toimuv poliitiline protsess on kõike muud kui selge.
Mõni nädal enne hääletust ringlevad nimed, toimuvad mitteametlikud konsultatsioonid ja erakonnad kontrollivad, kellele võiks kusagilt tulla toetust. Avalikkus ei näe sisulist kandidaatide võistlust, vaid kuuleb katkendlikult, kes on kelle välistanud, kelle nimi lasti prooviks õhku ja kes ei soovi veel midagi kinnitada. Kandidaati ei otsita selle järgi, kellel on parim ettevalmistus riigipea tööks.
Nii muutub presidendivalimine tagurpidi konkursiks. Edu ei taga tugev avalik mandaat, selge maailmavaade ega pikk poliitiline kogemus. Edu võib hoopis vähendada see, kui kandidaat on liiga tuntud, liiga selgelt midagi arvanud või päriselt poliitikas vastutust kandnud. Võidab mitte tingimata kõige tugevam, vaid kõige raskemini rünnatav kandidaat, keda tegelikult poliitikute seas leidub harva.
Paetil on õigus, kuid diagnoos viib kaugemale
Urmas Paet kirjutas 11. augustil Delfi arvamusküljel, et poliitikute välistamine presidendivalimistel on Eestile kahjulik. Tema tähelepanek on täpne. Presidendiamet ei ole poliitikaväline amet. President peab tundma riigi toimimist, ühiskonna pingeid, rahvusvahelist poliitikat ja otsustamise tegelikku loogikat. Eesti-sugusel väikeriigil pole mõistlik loobuda kandidaatidest üksnes seepärast, et nad on kuulunud erakonda või kandnud valimistel vastutust.
Paet osutab õigesti ka paradoksile: Lennart Meri, Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves olid kõik tugeva poliitilise kogemusega riigipead. Ka Soome Sauli Niinistö ja Alexander Stubb ei jõudnud presidendiametisse poliitikast puutumata kõrvalseisjatena. Eestis on aga tekkinud veider ootus, et poliitilise tippameti parim kandidaat peaks olema võimalikult vähese nähtava poliitilise minevikuga.
Kogenud poliitikute kunstlik välistamine pole üksnes erakonnajuhtide halva kombe või vähese riigimehelikkuse tulemus. Kui kandidaadi saatus sõltub konkureerivate erakondade tagatoakokkuleppest, muutub iga tugev erakondlik identiteet automaatselt takistuseks. Partei A kardab partei B taustaga presidenti isegi siis, kui too suudaks ametis olla erapooletu. Ratsionaalseks valikuks jääb otsida inimest, kel pole oma tugevat poliitilist baasi ja kelle ametisse aitamise au ei läheks täielikult ühelegi konkurendile.
Otsevalimine pööraks selle loogika ümber. Siis poleks varasem valimistel osalemine häbimärk, vaid tõend, et inimene on olnud valmis avalikkuse ees oma vaateid kaitsma ja valijalt mandaati küsima. Poliitilise kogemusega kandidaat saaks kandideerida oma nime ja töö põhjal, ilma et konkurentide parteijuhid peaksid ta enne kõlblikuks tunnistama. Sama võimalus säiliks teadlasel, diplomaadil, ettevõtjal või kodanikuühiskonna eestvedajal. Otsustav poleks elukutse, vaid valijate usaldus.
Otsevalimine ei tähenda presidentaalset riiki
Otsevalimise vastased hoiatavad tavaliselt kahe rahvamandaadi eest. Kui nii riigikogu kui president on rahva poolt valitud, võib president hakata nõudma suuremat poliitilist rolli, kui põhiseadus talle annab. See risk on olemas, kuid see pole ületamatu ega piisav põhjus praeguse süsteemi säilitamiseks.
Aga presidendi otsevalimine ei pea tähendama presidendi võimu suurendamist. Eesti saab jääda parlamentaarseks riigiks, kus valitsus sõltub riigikogu usaldusest ning presidendi pädevus jääb põhiosas praeguseks. Põhiseaduse muutmisel tuleb valimisviis ja institutsiooni roll teadlikult lahus hoida: rahvas annab presidendile mandaadi täita presidendi seniseid ülesandeid, mitte juhtida valitsust.
Sobiv mudel oleks näiteks kahevooruline valimine. Kui ükski kandidaat ei saa esimeses voorus üle poole häältest, lähevad kaks edukamat teise vooru. Kandidaadi saaks üles seada kas kindel arv riigikogu liikmeid või teatud hulk kodanikke.
Otsevalitud president poleks tingimata ühiskonda lõhestavam kui tagatoas valitud president. Vastupidi: kahevoorulises süsteemis peab võitja teises voorus kõnetama palju laiemat valijaskonda kui oma esialgne toetajaring. Praegune süsteem sunnib kandidaati veenma mõnd erakonnajuhti ja 68 riigikogu liiget. Otsevalimine sunniks veenma Eesti rahvast.
Seekordsed valimised tuleb lõpuni viia, kuid vanaviisi viimast korda
Tänavune president tuleb valida kehtiva põhiseaduse järgi ning erakondadel lasub kohustus leida sellesse ametisse parim võimalik inimene.
Pärast valimisi ei tohi teema taas viieks aastaks kaduda. Põhiseaduse muutmine nõuab aega, laia kokkulepet ja rohkem kui ühe riigikogu koosseisu poliitilist tahet. Just seetõttu tuleb terviklik reformipakett ette valmistada kohe, mitte 2031. aasta valimiste eel. Paketis peavad korraga olema valimisviis, kandidaatide ülesseadmine, kampaaniareeglid, rahastamise läbipaistvus ning presidendi ja valitsuse rollipiiride selge kinnitus.
Eesti inimesed peavad presidendi institutsiooni oluliseks. Neilt ei saa nõuda usku valiku legitiimsusse, kui nad ise valikus osaleda ei saa ja seda valikuprotsessigi ei mõista.
