Veiko-Vello Palmi raport aitab ühe tõlgenduse, kuidas tagada Eesti aegumatu ja võõrandamatu iseseisvus.
Eesti kaitsevõime tugineb rahva kaitsetahtele, nutikusele ja kogu ühiskonna, sh naiste, kaasamisele.
Eestil tuleb enam siduda kaitsetööstus, tehnoloogia ja ülikoolid ning kasutada kogu inimvara potentsiaali.
Kui me oma mõttekojaga veebruari lõpus alustasime, siis kirjutasime koos Leif Kaleviga arvamusloo «Eesti ei kao tankide tõttu, kuid ta võib kaduda vaikselt». Veiko-Vello Palmi raport annab vast kõige paremini edasi meie algideestiku.
Põhiseaduse paragrahv 1 ütleb meile, et Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. Aga kas me suudame seda iseseisvust hoida ja kaitsta ning mis selleks oleks vaja teha? Raport annab selle kohta annab ühe väärt tõlgenduse.
Eesti riigikaitse üle peetavas arutelus kipume sageli keskenduma arvudele: mitu protsenti SKTst kulutame kaitsele, kui palju laskemoona hangime või kui palju liitlasi siin paikneb? Need küsimused on väga olulised. Kuid mitte kõige olulisemad.
Palmi raport «Eesti riigikaitse arengusuunad: kohanemisvõime, innovatsioon ja inimvara» juhib tähelepanu millelegi märksa sügavamale – riigikaitse tegelik tugevus sõltub rahva võimest muutustega kohaneda ning ühiskonna valmisolekust ise oma kaitses osaleda.
Pean raporti suurimaks väärtuseks seda, et see ei käsitle riigikaitset pelgalt sõjalise küsimusena, vaid riigi toimimisvõime väljakutsena. Riigid ei kaota sõdu üksnes relvade nappuse tõttu. Seda näitab meile käimasolev Ukraina sõda, kus ülekaal on kogu aeg olnud Ukraina kahjuks.
Raporti keskne sõnum on, et ajaloos on sõjalised konfliktid rahvaid tabanud nii ootamatult kui ka oodatult. Fakt on aga see, et need, kes valmistuvad uueks sõjaks eelmise sõja loogika järgi, reeglina kaotavad. Raporti keskne sõnum ongi, et innovatsioon ei ole riigikaitses luksus ega lisategevus, vaid ellujäämise eeldus.
Näiteks on sõda Ukrainas näidanud, kuidas odavad droonid on muutnud lahinguvälja loogikat. Veel kümme aastat tagasi peeti droone kalliteks ja piiratud kasutusega süsteemideks. Täna toodetakse neid miljonites ning nende mõju on võrreldav mõne varasemate ajastute suurimate sõjaliste murrangutega. Ja nagu raportis nenditakse, ei sünni innovatsioon sageli mitte laborites, vaid surve all, praktilise vajaduse tõttu. Aga meil on võimalus väljakutseid ennetada.
Seetõttu ei peaks me käsitlema kaitsetööstust, tehnoloogiaettevõtteid ja ülikoole eraldiseisvate maailmadena. Vastupidi. Eesti tugevus võiks peituda võimes neid omavahel siduda. Meie digiriigi kogemus näitab, et suudame luua lahendusi, mis ületavad meie geograafilise ja demograafilise mõõtme. Sama põhimõte peaks kehtima ka riigikaitses.
Seetõttu ei peaks me käsitlema kaitsetööstust, tehnoloogiaettevõtteid ja ülikoole eraldiseisvate maailmadena. Vastupidi. Eesti tugevus võiks peituda võimes neid omavahel siduda.
Veelgi olulisem on raporti teine suur teema – inimvara. Riigikaitse ei ole ainult professionaalsete sõjaväelaste ülesanne. Eesti kaitsemudel on ajalooliselt tuginenud arusaamale, et riiki kaitseb rahvas tervikuna.
Viimastel aastatel on Euroopas sagenenud arutelud professionaalsete armeede ja kõrgtehnoloogiliste relvasüsteemide üle. Mõnikord jääb mulje, nagu võiks tehnoloogia asendada inimest. Tegelikkus näitab vastupidist. Tehnoloogia suurendab inimese võimeid, kuid ei asenda tema motivatsiooni, otsustusvõimet ega tahet.
Kaitsetahe on olulisim strateegiline ressurss
Rahva kaitsetahe on väikeriigi kõige olulisem strateegiline ressurss. Seda ei saa osta välismaalt, seda ei saa laenata liitlastelt ega toota tehases. See kujuneb ühiskonna väärtustest, usaldusest ja arusaamast, et riik kuulub meile kõigile.
Eesti julgeolekut ei määra lõpuks mitte see, mitu drooni, raketti või suurtükki meil on. Need on vahendid, mitte eesmärk. Riigi tegelik tugevus avaldub hoopis selles, kui kiiresti suudab ühiskond õppida, kohaneda ja ühiselt tegutseda siis, kui olud muutuvad keeruliseks.
Väikeriigi suurim eelis pole kunagi olnud mass, vaid nutikus. Mitte arvuline ülekaal, vaid võime teha õigeid otsuseid õigel ajal. Riiki hoiavad inimesed, kes peavad seda enda omaks. Seni, kuni selliseid inimesi Eestis jätkub, on meil põhjust olla kindlad mitte ainult oma kaitsevõimes, vaid ka oma tulevikus.
Üks raporti olulisi sõnumeid puudutab naiste rolli riigikaitses. Kui Eesti soovib suurendada oma kaitsevõimet, ei saa me enam vaadata ainult traditsioonilise reservväe poole. Tehnoloogilisem ja teadmispõhisem riigikaitse vajab kogu ühiskonna talenti. Droonide, tehisintellekti, logistika, meditsiini ja küberkaitse ajastul ei määra panuse suurust sugu, vaid oskused. Eesti jaoks on iga võimekas inimene strateegiline ressurss ning seetõttu ei ole naiste suurem kaasamine riigikaitsesse mitte ideoloogiline projekt, vaid pragmaatiline julgeolekupoliitiline valik. Kas Eesti ühiskond on selleks valmis?
