21. jaan. 2025 Ühiskond, Edasi
Mind jäi kummitama üks artikkel, mida ma hiljuti lugesin ERR-i portaalist. Tekst ise sisaldas ERR-i ajakirjaniku Indrek Kiisleri kommentaari, kus ta kritiseeris vabariigi valitsuse lubadust võtta kasutusele hübriidsõja vastaseid meetmeid. Kiisler lahkas oma vaatenurgast, kuidas peaminister ja rida teisi ministreid kandsid ette võrdlemisi mõttetuid jutupunkte sellest, et valitsus kohe-kohe algatab ridamisi tegevusi, et päästa Eestit rahvusvahelisest merendusest tulenevatest riskidest. Tema jaoks tundusid need tegevused kui valitsuse PR-trikk ehk labaselt läbinähtav propaganda. Üldiselt oleks keeruline tema hinnanguga mitte nõustuda.
Õige pea tekkis sotsiaalmeedias suhteliselt irooniline ja terav diskussioon, kas ERR-i ajakirjanik võiks endale „sellist pattu“ lubada, et ta oma arvamusloos püstitab küsimuse Eesti riigi suutlikkusest taolistele sündmustele adekvaatselt reageerida. Sealt omakorda kerkis esile ERRi uudiste toimetaja Anvar Samosti kommentaar, mis puudutas siseministri nõunikku ja seda, kuidas ta oma sotsiaalmeedia postituses justkui teadlikult informatsiooniga manipuleeris. Samost oli ministri nõuniku peale kriitiline ennekõike selles osas, et viimane püstitas küsimuse sellise nurga alt, justkui kõik ajakirjanikud, kes poliitikute tegevuslaadi ja kommunikatsiooni ei jaga, on automaatselt Kremli käsilased. Ka seda trendi Eesti poliitikas ei saa eitada, aga reaalelulises, olukorras võib mõista. Iseküsimus on see, kui normaalseks võiks ja saaks seda pidada, sest see tegevus meenutab kangesti romaanist „1984“ tuntud mõtteroima ehk situatsiooni impeeriumis kehtib vaid üks tõde.
Ühelt poolt on selline meedia ja võimu omavaheline debatt normaalne ja indikeerib seda, et Eestis on võimalik selliseid debatte pidada. Teiselt poolt, kui vaadata antud teemal ilmunud teisi kriitilisi arvamusi [1] [2], tekib tõesti küsimus: kas me oleme päriselt suurteks kriisideks valmis? Paradoksaalses võtmes ütles tõe välja ka siseministeeriumi asekantsler, kes tunnistas, et varilaevastiku lokaliseerimiseks kiireid lahendusi ei ole[3].
Mis iganes viisil Eesti ja Soome peaministrid koos NATO peasekretäriga meid oma ühisel pressikonverentsil ei rahustanud, tundub see praeguse seisuga olema karm reaalsus. Ahto Pärl arvas samas arvamuslõimes (01.01.2025, ERR portaal), et Venemaa viimatine (hübriid)rünnak Eesti merepõhja taristu vastu läheb esialgse arvestuse järgi maksma ligi 150 miljonit eurot ehk 125 eurot iga Eesti maksumaksja kohta. Paari tunniga tekitatud kahju ulatub 13 protsendini meie 2025. aasta julgeoleku- ja riigikaitse-eelarvest. Mõtlemapanev.
Kõik see indikeerib seda, et selle aasta tsentraalne teema poliitikas on julgeolek. Selle kõige taustal tundub mulle, et Reformierakonnast on selle aasta võtmes välja kujunemas „suur julgeolekupartei“. Mis iganes nad ise sellest ka ei arvaks, kuvandi mõttes on see lihtsalt niimoodi. Neil lausub vastutus tuua Eesti julgeolekukriisist elusana välja. Kui see neil õnnestub, siis julgen arvata, et valija on valmis andestama mis iganes patte, mis on seotud erinevate maksutõusudega. Muul juhul on trumbid Isamaa käes. Neil on kõige lihtsam argumenteerida, et „kes võidab majanduses, võidab ka poliitikas“.
Ehk nagu me mäletame kunagise USA presidendi kampaania loosungit “The economy, stupid”, mida kasutas edukalt Bill Clinton George H. W. Bushi vastu ära 1992. aasta valimistel. Seega võib eeldada, et ehkki ei ole üldvalimiste aasta, defineerib poliitilist konkurentsi suurel määral omavaheline debatt Maslow´ püramiidi kahes alumises astmes: soov süüa ja vajadus turvatunde järele. Kumb kujuneb dominantseks narratiiviks, see determineerib ka Eesti poliitikat anno 2025.
[1] https://www.err.ee/1609561324/oidsalu-sonul-pidanuks-valitsuse-kommunikatsioon-estlink-2-teemal-olema-parem
[2] https://epl.delfi.ee/artikkel/120346108/veiko-vello-palm-merealuse-taristu-kaitse-vajab-kohe-muutust-motlemises-ja-koostoo-organiseerimises
[3] https://www.err.ee/1609561348/asekantsler-vene-varilaevastiku-karpimiseks-kiireid-lahendusi-ei-ole
