Mõnes kohas võib kool või päästekomando olla majanduslikult «ebaefektiivne», kuid strateegiliselt vältimatu.
Seal, kus on võimalik kogukondlikku aktiivsust ära kasutada, ei pea riik nii palju panustama.
Küsimus on selles, kas neil, kes tahavad väljaspool keskusi elada, on selleks päriselt võimalus.
Eesti regionaalpoliitika suurim probleem ei seisne enam ammu selles, et mõni maapiirkond areneb aeglasemalt kui Tallinn või Tartu. Probleem on palju sügavam: riik on aastakümneid lähtunud vaikivast eeldusest, et majanduskasvu koondumine keskustesse valgub lõpuks ka äärealadele.
Andres Rõigase raport ei vaata regionaalpoliitikat pelgalt taristu või ettevõtlustoetuste küsimusena. Tekst nihutab tähelepanu inimesele – sellele, miks inimesed kuhugi jäävad, miks nad lahkuvad ja mis loob paigaga sideme. See on oluline vaatenurga muutus. Mulle näib ka, et Eesti regionaalpoliitika on liiga kaua olnud üheülbaline: mõõdetud on investeeringuid, ruutmeetreid ja teenusvõrke, kuid alahinnatud identiteeti, kogukondlikkust ja tajutud elukvaliteeti. Raport rõhutab õigesti, et elukoha valik ei ole ainult majanduslik kalkulatsioon, vaid seotud kuuluvustunde, kultuurilise järjepidevuse ja kogukondliku sidususega.
Samas tõstatab raport palju laiema küsimuse: kas Eesti riik üldse tajub regionaalset tasakaalu strateegilise küsimusena? Tekstis viidatakse korduvalt sellele, et regionaalmõjude analüüs on muutunud formaalsuseks ning poliitikad sünnivad jätkuvalt «ruumipimedalt». See on tegelikult raporti kõige valusam tähelepanek. Kui riigi erinevad poliitikad – haridus, tervishoid, transport, ettevõtlus või isegi julgeolek – ei arvesta territoriaalset mõju, siis toodab riik ise ääremaastumist juurde.
Eesti regionaalpoliitika on liiga kaua olnud üheülbaline: mõõdetud on investeeringuid, ruutmeetreid ja teenusvõrke, kuid alahinnatud identiteeti, kogukondlikkust ja tajutud elukvaliteeti.
Raport juhib tähelepanu sellele, et riigi kohalolu kadumine maapiirkondadest tähendab ühtlasi strateegilise vastupanuvõime nõrgenemist. Kui kaob kool, perearst, päästevõimekus või politsei kohalolu, ei kao ainult teenus – kaob usk, et riik on olemas. Väikeriigi jaoks on see kriitiline küsimus.
Esiteks, regionaalpoliitika tuleb siduda riigi kohaloluga, aga ka julgeolekuga.
Praegu käsitletakse regionaalpoliitikat sageli pehme teemana – justkui oleks tegemist kohaliku elu mugavuse või «maaelu romantikaga». Raport näitab veenvalt, et see käsitlus on aegunud. Regionaalne tühjenemine tähendab institutsionaalse kohalolu vähenemist, kogukondliku sidususe nõrgenemist ja lõpuks ka riigi mõju vähenemist oma territooriumil.
See tähendab, et teatud teenuseid ja institutsioone ei hinnata enam ainult efektiivsuse või kulutõhususe, vaid riigi kohalolu säilitamise loogika järgi. Mõnes piirkonnas võib kool või päästekomando olla majanduslikult «ebaefektiivne», kuid strateegiliselt vältimatu.
Samas leidub ka positiivseid näiteid, kus kogukond on ise võimeline härjal sarvist haarama. Näiteks hiljutine kaitseväe hästi õnnestunud Balti kaitsevööndi arendus, kus Setomaa juhid olid algusest peale arutellu kaasatud, et leida rahuldav lahendus kohalikele elanikele. Setomaa vald ja Setomaa Liit sõlmisid koostöökokkuleppe 2. jalaväebrigaadiga, et Balti kaitsevööndit arendades ja hiljem kasutades oleks ühtviisi arvestatud nii riigikaitse vajadused kui ka kogukonna huvid ja heaolu. See näide räägib meile sellest, et Eestis on piisavalt palju kogukondi, kes on valmis ja võimelised olema vääriline partner riigile. Elik seal, kus on võimalik kogukondlikku aktiivsust ära kasutada, ei pea riik nii palju panustama.
Kui turuloogika üksi ei taga regionaalset elujõudu, peab riik sekkuma sihipärase riskijagamise kaudu.
Teiseks, riigi ülesanne on tagada finantsiline ligipääs. Eestis räägitakse sageli ettevõtluse toetamisest ja eluasemete arendamisest, kuid maapiirkondades jäävad paljud projektid lihtsalt sündimata, sest pankade jaoks puudub piisav tagatisväärtus.
See on koht, kus riik ei saa jääda neutraalseks kõrvaltvaatajaks. Kui turuloogika üksi ei taga regionaalset elujõudu, peab riik sekkuma sihipärase riskijagamise kaudu – olgu selleks riiklikud laenugarantiid, hajaasustuse investeerimisfondid või spetsiaalsed mikroinvesteeringute meetmed. Tegelikult räägib raport siin ühest fundamentaalsest küsimusest: kas Eesti inimene saab valida maaelu ka siis, kui turumehhanismid seda ei soosi? Praegu on vastus liiga sageli «ei».
Klaasfassaadiga kõrghoonest lähtuv teoreetiline mõtteviis, mille järgi on tarvis abstraktseid «investeeringuid maale», on lihtsustatud lähenemine. Paar nädalat tagasi tutvustas riigikontrolör Janar Holm Kagu-Eesti tegevuskava auditit, mis on tema sõnul dokument, mida võiks klassifitseerida millekski selliseks, mille kohta võiks öelda, et see on nagu oopium rahvale. 11 aastat tagasi vastu võetud kava pidi Kagu-Eesti arengule toona eritähelepanu, aga see eksisteerib Holmi auditi hinnangul rohkem paberil kui päriselus.
Tuleb aru saada, inimesed ei suundu enam linnast maale elama, et minna tehasesse tööle. Rõigase raporti järeldus on, et sinna minnakse otsima midagi muud – midagi sellist, mida on raske loendada ja Exceli tabelisse panna. Loomulikult on vajalikud ka praktilised asjad, nagu elektriühendus, internet ja vesi ning kättesaadaval kaugusel asuvad teenused – need aga ei ole kunagi nii lähedal, kui nad on linnakeskkonnas. Niisiis tuleb tähelepanu pöörata asjadele, mida Andres Rõigas oma raportis välja toob: pärand ja kogukond.
Kui Eesti tahab olla riik kogu oma territooriumil, mitte ainult Tallinnas, Tartus ja mõnes suuremas tõmbekeskuses, tuleb regionaalpoliitikat käsitleda riikluse jaoks olulise küsimusena. Küsimus on selles, kas inimestel, kes tahavad väljaspool keskusi elada, töötada ja kogukonda hoida, on selleks päriselt võimalus. Siin meenutan ka varasema – Raul Eametsa raporti ettepanekut: käsitleda Eestit Euroopa Liidu mõistes kahe arengupiirkonnana.
Postimees, 21.05.26
