Hololei raport, kirjutatud Põhimõtte Kojale, kritiseerib ELi aeglast otsustusvõimet, killustunud turgu ja ülereguleerimist.
Ta hoiatab, et ideoloogiline rohepööre ja suur energiakulu viivad Euroopa tootmise ja mõju mujale.
Eestile soovitab ta selget rahvuslikku huvi, poliitilisemat ELi kurssi ja järgmise eelarve nutikat kasutust.
Põhimõtte Kojale esitatud mõttepaberis kirjutab staažikas Euroopa Liidu tippametnik Henrik Hololei kokkuvõtlikult sellest, kuidas Euroopa Liit on jõudnud punkti, kus senine toimimisloogika ei vasta enam ümbritsevale maailmale. Kui varasem integratsioon toimis keskkonnas, mida iseloomustasid stabiilsus, majanduskasv ja suhteline geopoliitiline rahu, siis tänane reaalsus on vastupidine: jõupoliitika on tagasi, majandus on geopoliitika instrument ja globaalne konkurents on muutunud halastamatuks. Küsimus ei ole enam selles, kas Euroopa peab kohanema, vaid kui kiiresti ja kui julgelt ta seda teeb, kirjutab Põhimõtte Koja eestvedaja ja poliitikateadlane Ott Lumi.
Hololei kirjeldab Euroopa tuumprobleemi käbi kahe aspekti. Ühelt poolt pole Euroopa Liit suutnud globaalsete arengutega sammu pidada. On justkui valitsenud usk, et reeglid, standardid ja protseduurid loovad piisava aluse mõjukuseks. Teisalt on maailm liikunud jõulisema huvipõhise tegutsemise poole, nii Ameerika Ühendriigid kui Hiina kasutavad majandust, tehnoloogiat ja poliitikat koordineeritult oma strateegiliste eesmärkide saavutamiseks.
Esimene küsimus, mida Hololei käsitleb, on Euroopa otsustusvõime puudumine. Euroopa institutsionaalne raamistik on loodud kompromisside saavutamiseks, mitte kiireks reageerimiseks. Ühehäälsuse nõue teatud valdkondades annab väikeriikidele formaalse kaitse, kuid praktiliselt tähendab see sageli otsuste venimist või lahjenemist. Viimaste aastate kogemus – alates sanktsioonidest kuni finantstoetuseni Ukrainale – näitab, et kriisiolukorras muutub see mehhanism pigem piduriks kui kaitseks.
Teiseks on Hololei jaoks probleem majanduslikus tegelikkuses. Euroopa siseturg on formaalselt üks maailma suurimaid, kuid praktiliselt killustunud. Eriti selgelt ilmneb see teenuste ja kapitali liikumises, kus liikmesriikide erinevad regulatiivsed praktikad loovad varjatud barjääre. Tagajärg on väiksem tootlikkus, piiratud mastaabiefekt ja kapitali ebaefektiivne jaotumine. Samal ajal on kasvanud ka nende olukordade hulk, kui erandid on võimaldanud suurematel liikmesriikidel toetada oma ettevõtteid mahus, mis ei ole väikeriikidele kättesaadav.
Kolmandaks tuleb Hololei raportist esile kriitika Brüsseli bürokraatia suhtes. Euroopa poliitikakujundamises on kujunenud muster, kus iga uue eesmärgi juurde lisandub uus aruandlus- ja kontrollikiht, mis on viinud süsteemse ülereguleerimiseni.
Neljas mõõde puudutab tööstus- ja energiapoliitikat. Euroopa Liit ei tegele enam tööstuse ja tootmisega, poliitiline rõhuasetus on sageli käsitlenud tööstust kui kõrvalteemat või isegi probleemi. Samal ajal määravad energiahind ja varustuskindlus otseselt, kus tootmine toimub, ja see on olnud Euroopa, ennekõike Eesti suur möödalask. Kui Euroopa ei suuda pakkuda konkurentsivõimelist energiakeskkonda, vaid lähtub oma poliitika kujundamisel paduideoloogilisest rohepöördest, liigub tootmine paratamatult mujale. See omakorda suurendab strateegilist sõltuvust, mis muudab Euroopa abituks.
Hololei soovitused Eestile selles kontekstis kõlavad kainestavalt. Eesti huvi Euroopa Liidus peab lähtuma selgelt sõnastatud rahvuslikust huvist, mitte abstraktsest eurooptimismist ega automaatsest vastandumisest. Euroopa Liit peab olema Eesti jaoks eelkõige võimendi – julgeolekus, majanduses ja poliitilises mõjus.
Eesti huvi Euroopa Liidus peab lähtuma selgelt sõnastatud rahvuslikust huvist, mitte abstraktsest eurooptimismist ega automaatsest vastandumisest.
Oma raportis toob ta välja seitse soovitust, millest peaks Eesti Euroopa Liidu poliitika lähtuma. Ma rõhutaks eraldi nendest kahte, mille mõju Eestile saabuks kiirelt.
Esiteks, järgmine ELi eelarveperspektiiv, milleks tehakse ettevalmistusi juba täna. Praegu pole me teel mitte viie rikkama, vaid viie vaesema riigi poole, aga järgmist perioodi peame muuhulgas kasutama negatiivse trendi ümberpööramiseks.
Kui me oskame pikalt ette vaadata, leida liitlasi ja tajuda laiemaid trende; kui me suudame määratleda oma huvisid ja suudame nende eest seista, siis saame paremaid tulemusi. Selleks et neid ellu viia, on vaja kehtestada üldised põhimõtted, millest lähtuda ja kuidas toimida. Parlamendi tasemel tuleb langetada põhivalikud küsimuses, mida me tegelikult Euroopa Liidu vahenditest tahame rahastada. Seejuures peab see debatt olema tabudeta ja aus. Ehk ei ole me piisavalt panustanud regionaalsele tasakaalule? Ehk peab vahepeal investeerima oskuste arendamisse ja vähem kulutama ressurssi betoonile?
Praegu pole me teel mitte viie rikkama, vaid viie vaesema riigi poole.
Teiseks, ja prioriteetselt, peab Eesti muutma oma Euroopa-poliitika poliitilisemaks, mida rõhutab ka Hololei. Euroopa küsimused ei saa jääda ametkondlikuks rutiiniks, mida need on senimaani suuresti olnud. Riigikogu ja valitsus peavad võtma selgema poliitilise vastutuse nii seisukohtade kujundamisel kui ka nende rakendamisel. Sama kehtib direktiivide ülevõtmisel – vältida tuleb põhjendamatut ülereguleerimist, mis ei tulene Euroopa tasandilt, vaid Eesti enda valikutest. Otse öeldes tuleb lõpetada tehnokraatlik ja antipoliitiline kurss, mis viimased neli aastat ja tegelikult kauemgi on Eesti poliitikat dikteerinud.
Kokkuvõttes tähendab see üht: Eesti peab oma Euroopa Liidu poliitikas iseseisvuma.
29.aprill,Postimees
