Eesti relvapoliitika peaks liikuma riigikeskselt mudelilt kodanikukesksemale.
Raport rõhutab kaitsetahet kui oskustel ja enesekindlusel põhinevat strateegilist ressurssi.
Sügisel menetlusse jõudev relvaseadus annab vastuse, kas lähtume eilsetest või tänastest julgeolekuohtudest.
Raport «Relvapoliitika laiapõhjalise riigikaitse alusena» ei käsitle mitte ainult relvi, vaid palju ka laiemat küsimust: milline on riigi ja kodaniku suhe olukorras, kus julgeolekukeskkond on pöördumatult muutunud. Raporti keskne tees on, et relvapoliitika eesmärk ei peaks olema üksnes riskide maandamine, vaid elanikkonna kaitsetahte suurendamine,
Avalikus arutelus kiputakse relvandust käsitlema õiguspoliitilise teemana. Ka meil on relvapoliitikas vaieldud lubade, piirangute, lubatud relvakategooriate ja kontrollimehhanismide üle. Kuid milline on kodaniku panus oma riigi püsimajäämisel? Sellest räägime selles kontekstis vähem.
Viimased kolmkümmend aastat on Eesti relvapoliitikat mõjutanud peamiselt Lääne-Euroopa sisejulgeoleku paradigma. Selle loogika järgi on relv eelkõige risk, mille levikut tuleb piirata ja maksimaalselt sanktsioneerida. Riigi julgeoleku tagavad professionaalsed jõustruktuurid ning kodaniku roll on olla seaduskuulekas. Eesti puhul on oma osa mänginud okupatsiooniaeg, mil mitme põlvkonna jooksul kujunes arusaam, et relv kuulub eelkõige riigile, mitte kodanikule.
Olukorras, kus Eestit ähvardab reaalne väline julgeolekuoht, on mõistlik üle vaadata seni kehtivad relvapoliitika dogmad.
Kaitsetahe kui strateegiline ressurss
Raporti kõige kesksem osa on kaitsetahte käsitlemine. Oleme tihtipeale harjunud rääkima kaitsetahtest kui millestki emotsionaalsest – patriotismist, lipule truuduse vandumisest või siis äärmisel juhul valmisolekust kriisi korral riiki kaitsta. See raport läheb sellest sammu edasi ja väidab, et kaitsetahe põhineb eelkõige oskustel ja enesekindlusel. Iga okas loeb.
See tähelepanek on oluline mitte ainult relvapoliitikas. Sama loogika kehtib tervikuna kogu riigivalitsemises. Demokraatlikud ühiskonnad toimivad hästi siis, kui kodanikud tunnevad end informeeritutena. Kui inimesed usuvad, et neil on teadmised, oskused ja võimalused ühiskonna toimimisse panustada, kasvab ka vastutustunne. Relva käsitsemise oskus on selles vaates üks võimalikest kodanikupädevusest. Kõlab ehk ehmatavalt, aga vaadates meid ähvardavaid ohte, on see paraku reaalsus.
Raport kasutab võrdlusena Soomet ning see on põhjendatud. Soome edu ei tulene relvade arvust elaniku kohta, mille puhul Soome küll juhib edetabelit1. Edu tuleneb sellest, et riigikaitset peetakse normaalseks osaks kodanikuks olemisest.
Relv on vaid üks element süsteemis, kuhu peaks panustama ajateenistus, reservvägi, Kaitseliit ja sedalaadi organisatsioonid ning ka kooliharidus. Siinkohal mõjus väga positiivselt mõned kuud tagasi toimunud riigikaitseaasta koostöömemorandumi allkirjastamine, kus eri osapooled leppisid kokku ühises tahteavalduses 8. klassidele riigikaitseaasta alustamiseks alates sügisest 2026.
Osapooled olid kaitseministeerium, haridus- ja teadusministeerium, kaitseressursside amet, Kaitseliit, osalevate koolide KOV juhid ning samuti mitmed erasektori ettevõtted. Selle initsiatiivi eesmärk on hakata juba varakult noortesse inimestesse süstima kaitsetahet. Praegu on tegu pilootprojektiga, milles osaleb ca 20 kooli üle Eesti, aga suure tõenäosusega saab sellest alaline tava.
Emotsioonide asemel faktid
Autorid väidavad, et Eesti ühiskonnas käsitletakse relvadega seotud intsidente sageli emotsionaalselt ning üksikjuhtumitest tehakse kiiresti üldistusi kogu süsteemi kohta. Teame, et avalik poliitika kujuneb harva ainult faktide põhjal. Sageli mõjutavad otsuseid sümbolid, hirmud ja üksikud tugevat emotsiooni tekitavad juhtumid.
Küsimus ei ole seega ainult selles, milline peaks olema relvaseadus. Küsimus on selles, milline riskitase on ühiskonna jaoks vastuvõetav ja milliseid hüvesid ollakse valmis selle eest vastu saama. Uus relvaseadus jõuab sügisel menetlusse. Siis on aeg teha õigeid valikuid.
Küsimus on selles, milline riskitase on ühiskonna jaoks vastuvõetav ja milliseid hüvesid ollakse valmis selle eest vastu saama.
Raporti väärtus ei seisne tingimata kõigis konkreetsetes ettepanekutes. Mõne soovituse üle võib vaielda ja peabki vaidlema. Väärtus seisneb selles, et raport sunnib esitama ebamugava küsimuse: kas Eesti relvapoliitika lähtub endiselt eilsetest ohtudest või tänastest ohtudest?
Ühiskondlikult on tegemist klassikalise olukorraga, kus institutsioonid ja hoiakud muutuvad aeglasemalt kui keskkond nende ümber. Eesti julgeolekukeskkond on viimase kümnendi jooksul muutunud kiiremini kui paljud meie vastavad poliitikad. Relvapoliitika on vaid üks näide.
Küsimus on selles, kas Eesti soovib olla riik, kus julgeolek on delegeeritud kitsale professionaalide ringile, või riik, kus võimalikult suur osa kodanikest tunneb end vastutava osalisena. Raporti peamine panus seisnebki selle valiku nähtavaks tegemises.
Allikas
[1] Kui võtta aluseks kõige sagedamini kasutatud allikas – Small Arms Survey hinnangud tsiviilrelvade arvule 100 elaniku kohta, on Soome Austria ees esimene.
Postimees,03.06.26
