Kuigi see pole ametlik kliiniline diagnoos, räägitakse poliitika ja juhtimise kontekstis üsna sageli nähtusest, mida võiks nimetada poliitiku kinnijooksmise sündroomiks. Seda nähtust kirjeldatakse erinevate mõistetega: otsustusväsimus (decision fatigue), kognitiivne jäikus (cognitive rigidity), tunnelnägemine (tunnel vision), vigases suunas edasi surumine (escalation of commitment) või lihtsalt läbipõlemine (burnout).
Poliitikas on selle efekti teke võrdlemisi loomulik. Sest see on osa poliitiku elust. Ta elab aastaid pidevas kriisirežiimis, peab tegema väga palju kõrge hinnaga otsuseid, satub infomulli või kitsasse nõunike ringi, hakkab iga uut probleemi tõlgendama vanade lahenduste kaudu ja kaotab võime strateegiliselt distantsi hoida.
Poliitikas juhtub sageli midagi paradoksaalset: omadus, mis aitab võimule jõuda, võib hiljem muutuda omaduseks, mis hakkab võimu piirama. Selle sümptomid on meile kui pealtvaatajatele kergesti äratuntavad. Pikk vaade asendub mikromanageerimisega, poliitik kipub detailidesse uppuma, tekib mentaliteet “ainult mina saan aru”. Ta on võimetu kurssi muutma isegi siis, kui olukord muutub. Ta kipub üha agressiivsemalt seletama, mis omakorda tuleneb poliitilise ja ühiskondliku reaalsuse lahknemisest poliitiku peas.
Erinevad juhtimisteoreetikud ja politoloogid on neid küsimusi lahanud ka kontseptuaalselt. Näiteks Herbert Simon on kirjeldanud piiratud ratsionaalsust: inimene ei suuda keerulises süsteemis kõike läbi töödelda ja kipub kasutama lihtsustavat loogikat. Irving Janis kirjeldas grupimõtlemise olukorda, kus võimuringkond hakkab tootma omaenda kinnitavat reaalsust. Max Weber hoiatas bürokraatliku raudpuuri eest, kus süsteem juhib inimest rohkem kui inimene süsteemi. Michael Mann näitas, kuidas võimuinstitutsioonid hakkavad aja jooksul tootma iseseisvat loogikat, mis irdub reaalsusest.
Poliitiku kinnijooksmise korral kiputakse ülehindama kommunikatsiooni jõudu. Tekib usk, et kui sõnumid õigesti ära raamida ja kommunikatsiooni piisavalt hästi koordineerida, on võimalik kriitika neutraliseerida. Enamjaolt on tegu võltsootusega.
Ehk kõige ajakohasem näide on Vladimir Putin, kelle tema pikaaegne võim on isoleerinud reaalsest tagasisidest, kuna julgeolekuaparaat hakkas filtreerima infot ning süsteem tootis ainult valitseja soovitud reaalsust.
Vaadates ka Eesti poliitikuid, torkab aeg-ajalt silma, et isegi neil, kelle tugevuseks on aastaid olnud süsteemsus, kontroll ja administratiivne distsipliin, esineb vaimselt ebastabiilsemaid perioode. Tundub, et see periood on kõigiti meil Eestis käes. Kõik on loogiline: valimised tulevad, reiting on madal. Liidrite vaimsus kandub üle ka ilmselt parteiasja ajatele ja kõnekirjutajatele. Näiteks kõrvutas peaminister opositsiooni kaheksajalaga, keda peetakse üheks intelligentsemaks selgrootuks loomaks üldse. Mõned teadlased ütlevad isegi, et nende intelligentsus on evolutsioonis tekkinud peaaegu paralleelselt imetajatega. Kõnemeister on vist väsinud.
Edasi, 22.05.26
