Mõned erakonnad on juba oma loosungeid avaldanud. Reformierakond ütleb meile, et neil on “Parem plaan Eestile”. Mis siis, et kohalikud valimised, ennustan, et partei püüab igal sammul oma sõnumeid “julgeolekustada”. Inimestel on hirm tuleviku suhtes, ning propaganda kategoorias mõeldes tundub see loogiline valik. Peaministri erakonna seis enne kohalikke valimisi paistab veidi rabe, seda nii Tallinnas kui ka Tartus. Eeldatavasti kasutab kampaaniameeskond Reformierakonnale omast kampaaniat, mis rõhutab stabiilsust ja kogemust kriiside lahendamisel. Selline on olnud selle erakonna kampaanialoogika alates Ansipist.
Tundub, et algus pole kuigi paljulubav. Nende tung teha koalitsiooni linna tasemel koos Keskerakonnaga on mulle täiesti arusaamatu. Algul põhjendati võimalikku koostööd Keskerakonnaga läbi lasteaia kohatasude kaotamise, nüüd aga kaitstakse üheskoos Vene kultuurikeskuse säilitamist tänasel kujul.
Ka Keskerakond on oma kampaania hüüdlause avaldanud, selleks on “Iga inimese eest”. See kannab märksõnana nii sotsiaalne õigluse kui ka venekeelse elanikkonna esindamise mõõdet. Lähiminevik on näidanud, et erakond on traditsiooniliselt tugev Tallinnas ja Ida-Virumaal, ning vaadates arvamusküsitlusi nendes piirkondades, on see endiselt nii. Strateegiliselt aitab Keskerakonda julgeolekupoliitiline olukord, mis isegi siis, kui Keskerakonna poliitikud selleks ise midagi ekstra ei tee, kujundab paljude vene valijate silmis Keskerakonnast instinktiivselt ainsa valiku. Reformierakonna flirt Keskerakonnaga enne valimisi Tallinnas neile kindlasti halba ei tee, vastupidi: see näitab, et nad on back in business. Vene(meelsetele) valijatele häid alternatiive tegelikult pole, ka valimisliit Koos ei ole neil enam jalus.
Üha kõrgema reitinguga EKRE lõikab praeguse ja eelmise koalitsiooni ebaõnnestumiste vilju. Maapiirkondades, kus inimestel ei lähe enam hästi, on EKRE-l küll ja küll kasvuruumi. Neile võib ennustada maavaldades valimisedu; linnades, kus nende toetus on madalam, ei mängi nad esimest viiulit.
Äsja riigi valitsuskoalitsioonist välja kukkunud sotsid ei hiilga samuti rahva suure toetusega. Nende valitsusperiood ei hiilanud tulemuslike poliitikasaavutustega. Eriti puudutab see nii sisuliselt kui ka intellektuaalselt pankrotis olevat tervishoiusüsteemi. Ei ole alust arvata, et nende käekiri kohalike omavalitsuste tasandil oluliselt muutub. Võiks ka ennustada muutusi partei juhtladvikus pärast kohalikke valimisi.
Eesti 200 omab kahtlemata potentsiaali, kui me vaatame inimesi, kes on selles erakonnas, aga negatiivse brändiga paraku ei ole poliitikas mitte midagi teha. See tõdemus kehtib nii maal kui linnas.
Isamaa on seekord suurfavoriit, mis puudutab valimistulemust üleriigiliselt. Õhku jätan rippuma erakonna seekordse valimiskampaania võtmeküsimuse, kas suudetakse kohalikel valimistel toetus häälteks transformeerida. See eeldab korralikku kampaaniat ja häid linnapeakandidaate, mida pole tänapäeval just kuigi lihtne leida.
Nende valimiste underdog on kahtlemata Parempoolsed. Nad ei ole puutunud kokku ei riigi- ega ka linnavõimuga. Neil on programm, kust võib tajuda positiivset minekut. Aga palju sõltub ka, kuidas suudetakse oma positsioone kampaanias välja mängida.
Ennustan, et nii suuremad kui ka väiksemad erakonnad panustavad seekord rohkem võtmelinnadele ning suhteliselt vähem pööratakse tähelepanu tavavaldadele. Seda enam, et kohalike omavalitsuste valimiste aegrida näitab väga selgelt, kuidas kohalike valimisliitude roll kõikjal ajas kasvab. Olukorras, kus majandus kidub ja tuleviku perspektiiv näib segane, on kõige kindlam valik n-ö naabrimees valimisliidust Koduvald.
Ei maksa unustada aga fakti, et Eesti riik on majanduskriisis, kuid ka julgeolekukriisis. Keerulistel aegadel ongi tihtipeale raske ennustada valimistulemusi, kuivõrd kriisid puudutavad valijate identiteeti, aga ka väärtusi.
Filosoof Bertrand Russell on öelnud, et demokraatia on protsess, mille käigus inimesed valivad selle, keda saab süüdistada kõiges, mis valesti läheb. Ma lisaksin tema mõttele, et küsimus ei ole ainult selles, keda süüdistada, vaid ka selles, kuidas asjad potentsiaalselt valesti läksid. Ehk olukorras, kus on palju ebakindlust ja poliitilist ebamäärasust tuleviku osas, mängib üpris suurt rolli seegi, kuidas erakonnad ning valimisliidud end valimiskampaania kontekstis presenteerivad ja positsioneerivad. Mõnes mõttes pole siin midagi ekstra uut, võidab see, kes tunnetab kõige paremini sentimenti.
Edasi, 19. juuni 2025
