Uus valitsuskoalitsioon on lubanud selle nädala jooksul avaldada uue koalitsioonileppe. Vaatame kriitilise pilguga erinevaid koalitsioonilepete võimalikke karisid.
Koalitsioonilepingute kui selliste kriitikud on väitnud, et ehkki tegemist on demokraatlike mitme partei süsteemidega, kus taolised lepingud on vajalikud, esineb neil sageli mitmeid olulisi puudusi.
Esiteks, poliitika lahjendamine ja kompromisside liigne otsimine. Lepingutes eelistatakse julgetele meetmetele konsensust, mis viib ebamäärase või mõttetu poliitikani.
Teiseks, koalitsioonileppe protsessis võivad tekkida n-ö tagatoa kokkulepped, mis on läbipaistmatud ning väheefektiivsed.
Kolmandaks, vastutusest kõrvalehoidmine, mis väljendub potentsiaalselt selles, et koalitsioonierakond hiilib ebaõnnestumise korral vastutusest kõrvale väitega, et antud poliitika idee pärineb koalitsioonipartnerilt ning neil puudub sisuline kokkupuude kõnealuse teemaga.
Neljandaks, väikeste erakondade üleesindatus ehk olukord, kus saba liputab koera. Selle näiteks klassikalises mõttes võib tuua Itaalia killustatud parteipoliitika, kus erinevate eesmärkidega väikeparteid võivad koalitsiooni pantvangis hoides nõuda oma erihuvidest lähtuvat poliitikat. Või ka Iisraeli ultraortodokssed parteid, kes sageli blokeerivad reforme enda kitsast grupihuvist lähtuvalt.
Viiendaks – risk, et koalitsioonilepe on küll poliitiliselt siduv, aga tegelikus elus puudub sel õiguslik jõud.
Kuuendaks – leidub ka selliseid poliitilisi süsteeme, kus läbirääkimiste protsess koalitsiooni osapoolte vahel kestab kuid, mille tulemusel tekivad punktuaalsed ja vähese paindlikkusega koalitsioonilepped. Seda tuleb tihtipeale ette Belgias ja Hollandis. Näiteks Belgia 2020. aasta koalitsioonileping, mis oli 500 lehekülge pikk raskesti loetav dokument. Selle tagajärjeks võib olla, et poliitika ise muutub niivõrd bürokraatlikuks, et isegi ametkondlikud tegevuskavad kahvatuvad selle ees.
Eesti kontekstis on erinevad juristid tõstatanud küsimuse koalitsioonileppe rolli kohta põhiseaduse vaatest. Näiteks õiguskantsler Ülle Madise on öelnud, et “koalitsioonilepe ei tohi Eesti põhiseaduslikus raamistikus olla riigielu otsuste ja maksumaksjalt kogutud raha mulle-sulle-talle jagamine parteide vahel”. Endine õiguskantsler Allar Jõks kommenteeris samuti teemat (“Kumb on olulisem – põhiseadus või koalitsioonileping?”, ERR, 11.04.23) ja leidis, et põhiseadus on koalitsioonilepinguülene nähtus.
Mu enda hinnangul ei ole väga vahet, kuidas täpselt koalitsioonilepet tõlgendada. Mulle isegi meeldib koalitsioonilepingu kui mitteformaalse poliitikaelemendi funktsionaalsus. Nagunii on Eesti kui väikeriigi poliitika kontekst pigem võrreldav mänguga mitteformaalsetes poliitikakogukondades ehk -võrgustikes.
Uue koalitsiooni puhul on mulle iseenesest sümpaatne olnud, et koalitsioonilepet on tehtud kaheastmelises loogikas. Esmalt lepiti kokku põhialustes, mille järel on tegeldud erinevate valdkondade detailsemate plaanidega.
Aga selline koalitsioonileppe protsess on õigustatud ainult siis, kui tekkiv koalitsioon tegeleb sisuliselt poliitika innovatsiooniga ehk vaatleb eri valdkondi kastist välja mentaliteediga. Mind ennast huvitab eelkõige see, kuidas uus valitsus on mõtestanud erinevates valdkondades reforme. Kuivõrd see valitsus on defineerinud end parempoolsena, siis on võtmeküsimus, mis lahendusi pakutakse olulisimates kuluvaldkondades – tervishoius, hariduses ja transpordis –, sest neis on peidus reaalsed võimalused reformideks. Hetkeseisuga on meil teada, et valitsus on keskendunud erinevate mittevajalike bürokraatianormide sõelumisele, mis on iseenesest ju positiivne, kuid mitte piisav, arvestades, et ees ootavad kaitsekulude eksponentsiaalsed kasvud ning eelarveliselt rasked ajad.
Loodetavasti saame sel nädalal lugeda heas mõttes poliitilise ambitsiooniga koalitsioonilepet, mitte ministeeriumite rutiinsetest tööplaanidest kokku pandud dokumenti, millel puudub arvestatav ambitsioon.
