Kes tunnevad end süüdi, need vabandavad. Jaapani peaminister on vabandanud nii tervishoiusüsteemi vähese valmisoleku pärast koroonaga tegeleda kui ka suutmatuse pärast lubatud ajaraamis riigi elu avada. Moel või teisel on oma rahva ees seoses koroonaäpardustega vabandanud Tšehhi, Ühendkuningriigi, Itaalia, Saksamaa riigijuhid. Rootsis on avalikult nässu läinud koroonaplaani eest vabandust palunud kuningas ise. Selliseid riigijuhte on veel. Viimased uuringud näitavad, et üle 60% prantslastest arvab, et president Macron on oma koroonastrateegias läbi kukkunud. Ju vabandamised on ees – järgimisel aastal on seal valimised.
Vabandamisele eelneb süüdistamine. Süüdistamine poliitikas ehk blame games on huvitav valdkond. Võiks öelda, et teoreetiliselt jääb see küsimus politoloogia ja kommunikatsiooni piirimaile, nii et see puudutab mõlemat valdkonda. Siin võiks esile tuua kolm faktorit.
Esiteks, suurtes kriisides, nagu seda sellised pandeemiad on, eeldatakse poliitikutelt alati otsustavust ja oskust langetada õigeid valikuid. Sellistes situatsioonides ei ole neil lubatud eksida.
Teiseks, on enam kui kindel, et poliitikud saavad aru, et sellistel perioodidel on nad mängimas riskantset mängu.
Ja kolmandaks, praktika näitab, et mõlemad äärmused on ohtlikud: kui poliitikud võtavad enda õlgadele liiga vähe vastutust (ükskõiksus), aga ka sellisel juhul, kui nende vastutuskoorem on liiga suur (ülekoormus).
Briti politoloog Christopher Hood* on välja pakkunud oma nägemuse poliitikute käitumismustritest süümängude puhul – ehk kuidas nad üritavad riske juhtida. See tüpoloogia jagab poliitikute võimalikud käitumisvalikud süümängudes neljaks, kusjuures kaks strateegiat on nendest auditooriumile pigem positiivse ja kaks negatiivse mõjuga. Positiivse mõjuga strateegiad on sellised, kus poliitik suudab avalikkust veenda, et ta käitub proaktiivselt ja targalt. Mõlemat lähenemist võib ka defineerida “süü eest ära jooksmise strateegiatena”.
Esimest versiooni on Hood defineerinud kui “teflonmehe strateegiat”, kus mis iganes olukorras poliitiline liider ka ei oleks, näitab ta ennast kui inimest, kellele keeruliste otsuste tegemine ei ole raske ülesanne. See “mänguviis” on võimalik vaid siis, kui poliitikul on piisavalt autoriteeti. See meenutab Andrus Ansipi käitumismustrit 15 aasta taguses majanduskriisis.
Teine võimalus poliitiku poolt vaadates on süü ära delegeerida. Muidugi on tegemist riskantse variandiga, aga instinktiivselt pahatihti poliitikud just seda strateegiat kasutada püüavadki. Väikeses ja korporatiivses Eestis ei ole seda mängu lihtne mängida. Kõik ju tunnevad kõiki, reeglid on veidi teised kui suurtes ühiskondades. Kuigi on loogiline eeldada, et mida päev edasi, seda rohkem realiseeruvad need riskid ka Eestis. Juba kuu aega tagasi sõnastas Õhtuleht oma juhtkirja nii, et “Milline on Kallase ja Kiige vastutus?”. Mõned päevad tagasi nõudis Eesti Päevaleht oma juhtkirjas radikaalset pööret koroonakommunikatsioonis, viidates massvaktsineerimise ebaõnnestumisele. Erakond Eesti 200 on vastutust nõudnud. Delfi küsimuse peale, kes peab vastutama Eesti Vabariigis vaktsineerimisega seotud logistika korralduse ja teavituse eest, vastas peaminister üheselt – Tanel Kiik.
Kaks täiendavat strateegiat on sellised, mida võiks defineerida kui ebaõnnestumise variante. Väga lihtsalt öeldes, poliitikud üritavad teha samu asju nagu edukate strateegiate puhul – ehk mängida teflonmeest või edukat süü ära delegeerijat –, kuid erinevatel põhjustel nad ebaõnnestuvad. Ebaõnnestumise tegurid võivad olla seotud nende üldise madala reitinguga, nende üldise vähese usutavusega, aga ka aeg-ajalt puhta juhusega. Hood on neid variante defineerinud “süü enda külge kleepimise” ja “süü tagasipõrke” variantidena. Elame, näeme, kuidas meie lokaalne süümäng lõpeb.
Selles kriisis on ilmnenud ka üks eriline ja uus teljestik. Nimelt see, et poliitikud on leiutanud uue kollektiivse mooduse süü delegeerimiseks. See maandaja on teadlaskond – ja pole ka imekspandav, kuivõrd viimase Edelman Trusti* (2020) läbi viidud uuringu kohaselt, kus küsitleti üle 10 000 inimese 10 riigist, usaldab 85% inimestest Covidi-kriisis teadlasi. 60% inimestest arvab, et poliitikud on salakavalad ning käitunud Covidi-kriisis omakasupüüdlikult. Muidugi, nagu näitas Rootsi peaepidemioloogi Anders Tegnelli juhtum, kes aasta tagasi rääkis oma võlustrateegiast ja kuulutas karjaimmuunsust enneaegselt, siis võivad süümängudes kaotajaks jääda ka teadlased.
Loodetavasti meil nii ei lähe ja süü jagavad omavahel ära siiski poliitikud, kellele me süü kandmise ja vastutuse eest palka maksame.
*Hood. C, 2002. “The Risk Game and the Blame Game”, Government and Opposition, 37(1), 15–37, at. p. 22.
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas Edasi.org.
