Riigivalitsemise uuendamise siht ei peaks olema mitte lihtsalt õhem riik, vaid selgemalt juhitud riik.
Tuleks avaldada regulaarseid ülevaateid riigi sihtasutuste, programmide jms eesmärkidest ning ülesannetest.
Kodanik peab aru saama, kes otsustas mida ja miks ning kelle poole vajadusel pöörduda.
Riigivalitsemine on teema, mis võib näida kauge, ent jõuab iga inimeseni näiteks maksude, avalike teenuste ja hüvede, kindlus- ja vabadustunde kaudu. See on mahukas ja mitmetahuline, põimides poliitikakujundamist, koordineerimist ning arengu ja korra poole püüdlemist.
Keskendume mõttepaberis eeskätt valitud teemadele, kus parendusvõimalused on nähtavad. Mõned riigivalitsemise küsimused sisaldusid poliitika võtmes varasemas demokraatia raportis. Soovime rõhutada süsteemi, mitte üksikmuutust. Kliimaministeeriumi kaotamisel või rahvastikuministeeriumi loomisel on mõtet mitte sildi pärast, vaid siis, kui sellest tuleneb sisuline kvalitatiivne muutus.
Eesti valitsemissüsteem on kujunenud mitmes ajalises järgus, alguses ENSV haldusasutusi radikaalselt reformides, siis oma põhiseaduskorda ehitades, Euroopa Liidu kontekstis töötavat lahendust kujundades ning viimastel kümnenditel ka digitaliseerimise ja automatiseerimise võimalusi rakendades.
Kliimaministeeriumi kaotamisel või rahvastikuministeeriumi loomisel on mõtet mitte sildi pärast, vaid siis, kui sellest tuleneb sisuline kvalitatiivne muutus.
Samas on viimase kümnendi kriisid ja maailmakorra muutumine rõhuasetusi nihutanud ning kuidas muutunud oludes targemalt ja tulemuslikult tegutseda, vajab valitsemise vaates läbimõtlemist. Survet lisab vähenev rahvaarv ja paljude piirkondade asustuse taandumine.
Tõhusus ei asenda vastutust
Eesti digiriik näitas, et tehnoloogilised lahendused võivad muuta asjaajamise lihtsaks ja kiireks ning vähendada inimeste koormust. Nüüd on küsimus, kas riik suudab erinevate valdkondade otsused kokku sobitada. Selleks vajame hästi läbimõeldud strateegiakujundust ja otsustusjulgust, mida toetavad hea töökorraldus ja kuludest arusaamist võimaldav riigieelarve.
Riik ei peaks olema nagu brontosaurus, kellel on hiigelsuur keha, pikk kael ja väike pea. Ta ei saa ka olla nagu kerge liblikas, kes õielt õiele lendleb. Parem kui tegevusi kavandavad ja teostavad osised oleksid mõistlikus tasakaalus nagu inimesel.
Kui riik ostab sisse õigusteenust, kommunikatsiooni, koolitust või innovatsioonitööd, peab ta selgitama, mida ja miks ostetakse, miks seda majasiseselt ei tehta ja kes vastutab lõpptulemuse eest.
Riigi ülesannete delegeerimine võib muuta töö paindlikumaks. See ei tohi siiski tähendada, et keskvalitsus kaotab oskuse poliitikat kujundada, tulemusi hinnata või suunda muuta ning jääb sõltuvusse välisest kompetentsist. Kui riik ostab sisse õigusteenust, kommunikatsiooni, koolitust või innovatsioonitööd, peab ta selgitama, mida ja miks ostetakse, miks seda majasiseselt ei tehta ja kes vastutab lõpptulemuse eest.
Kui otsustusõigus liigub asutuste ja partnerite võrgustikku, peab olema teada, kes seadis eesmärgi, kes jälgib selle täitmist ning kelle poole saab inimene pöörduda. Autonoomia on põhjendatud siis, kui ülesanne, otsustusõigus ja kontroll käivad koos. Muidu muutub poliitiline vastutus hägusaks.
Valitsus peaks avaldama iga-aastaselt ülevaate riigi sihtasutustest, programmidest ja äriühingutest: nende eesmärkidest, ülesannetest, eelarvetest, töötajatest, tulemustest ning nende sõltumatuse vajalikkusest. Audit ei tohi olla automaatne kärpekampaania, kuid iga üksuse kulu tuleb osata põhjendada.
Valitsus peaks avaldama iga-aastaselt ülevaate riigi sihtasutustest, programmidest ja äriühingutest.
Avaliku sektori töötajate arv kasvas 2020. aasta 133 172 töötajalt 2025. aasta 138 577-le ehk 5405 võrra, eriti hariduses, tervishoius ja sotsiaalkaitses. Neid töötajaid ei saa nimetada liigseks bürokraatiaks, ent see viitab vajadusele avaliku sektori suurust ja tegevusi paremini analüüsida.
Ametikohtade, asutuste ja eelarveridade arv üksi ei näita, kas inimene saab paremat teenust. Väiksem struktuur võib olla tõhusam või jätta ülesande täitmata; uus asutus võib lahendada probleemi või lisada vastutusahelasse kihi. Hinnata tuleb eesmärki, tulemust, kulu ja kontrolli.
Keskvalitsus peab juhtima tervikut ja hoidma valitsuse kollegiaalsust
Vaja on ühtset poliitikakujundamise mudelit, kus riigikantselei koordineerib pikaajalisi prioriteete, reformide kavandamist ja elluviimise seiret. Ministrite reformimeeskonnad võiksid aidata eesmärke ette valmistada ja tulemusi jälgida; ministeeriumid vastutaksid poliitikate rakendamise eest. Igal valdkonnaülesel ülesandel peab olema poliitiline eestvedaja, selge eesmärk ja kokkulepitud ressurss. Kogu keskvalitsuse tegevuse kavandamine ja koordineerimine peab olema heal tasemel.
Keskne juhtimine vajab tasakaalu. Eesti peaks hoidma mudelit, kus peaminister juhib valitsuse tööd, ministrid kannavad ühist vastutust ja valitsuse programm suunab elluviimist. Primus inter pares-peaminister on esimene võrdsete seas, nagu see on läänelikes mitmeparteisüsteemides kombeks. Kantslerite ja asekantslerite roteerumine peaks olema reegel, sumbuvas tegevusjulguses peaks kaaluma osakonnajuhtide tähtajalisi lepinguid.
Riigikogu roll peab kasvama pikaajaliste sihtide sõnastamisel ja valitsuse kontrollimisel. Parlamentaarne arutelu saab tuua kokku erakondade valikud, ekspertide teadmise ja avalikud huvid. Valitsus võib täpsustada keskpika perioodi arengukavad ja iga-aastased tegevused, kuid ühiskonna suuri suundi ei tohiks jätta ainult täitevvõimu seada.
Riigikontroll võiks igal aastal hinnata, kui palju nõuded lisavad kulusid avalikule sektorile ning ettevõtetele, omavalitsustele ja inimestele. Arvestada tuleb ametnike ja ekspertide tööaega, lubade ja aruandluse kulu ning seda, kas keerukad reeglid takistavad õiguste või teenuste kasutamist. Uus kohustus võib olla vajalik, kuid selle kasu tuleb võrrelda täitmise kuluga ja hiljem hinnata tegelikku mõju. Ka bürokraatia vähendamist tuleb hinnata tulemuse, mitte sooritatud tegevuste arvu järgi.
Euroopa poliitika ja riigiettevõtted vajavad selget avalikku huvi
Euroopa Liidu otsused mõjutavad Eesti julgeolekut, majandust ja teenuste reegleid. Eesti peab huvid varakult sõnastama ning teadma, kellega koostööd teha. Ministrid kujundavad valdkondlikke positsioone, valitsus tervikvaadet ja riigikogu arutab tähtsamaid poliitilisi valikuid. Toetuste tervikvaate koondamiseks tuleb esmalt kaardistada kattuvused ja sihtrühmad; avalikud peavad olema eesmärgid, valikukriteeriumid ja tulemused.
Riik võib omada ettevõtet, kui see tagab strateegilise taristu või elutähtsa teenuse või selleks on muu kaalukas põhjus. Konkurentsiturul tuleb aga selgitada, millist probleemi riiklik ettevõte lahendab ja miks ei piisa regulatsioonist või teenuse tellimisest. Dividenditulu üksi ei tõenda avalikku huvi: arvestada tuleb kapitali alternatiivkulu, investeeringuid ja äririski.
Omaniku, regulaatori ja poliitikakujundaja rollid tuleb lahus hoida. Näiteks Eesti Posti ja Teede Tehnokeskuse müük on algatatud, Operaili müük lõpetatud. Lähtekoht peab olema endiselt see, et riik ei ole parim ettevõtja. Muidugi tuleb iga osaluse puhul hinnata teenuse jätkusuutlikkust ja julgeolekut.
Koostöine valitsemine ja digiriik peavad teenima inimest
Haldusreformi jätkamisel tuleb vaadata omavalitsuste ülesandeid, tulubaasi ja võimekust. Teenuseid tuleb kavandada inimeste tegelike liikumiste järgi, sest elu-, töö- ja õppekoht võivad olla eri omavalitsustes. Regionaalpoliitika peab siduma ettevõtete investeeringud taristu, oskuste, ühistranspordi ja eluasemega.
Teenuseid tuleb kavandada inimeste tegelike liikumiste järgi, sest elu-, töö- ja õppekoht võivad olla eri omavalitsustes.
Paljusid avalikke eesmärke ei saavuta riik üksi. Ettevõtted, omavalitsused, vabaühendused, eksperdid ja kodanikud saavad aidata probleeme määratleda ning lahendusi ellu viia. Valitsus peab ütlema, milline osa on aruteluks avatud, kes langetab otsuse ja kuidas sisendit arvestati. Paljusid poliitikaid saab paremini ellu viia partnerite panust kaasates ja avalikke hüvesid koos luues. Koostöö ei vabasta samas valitsust vastutusest.
Digiriigis on oluline teenuste terviklikkus. Keskvalitsuse ja omavalitsuste süsteemid peavad võimaldama asja ajada ühe protsessina, teenus peab olema turvaline ja arusaadav. Tehisaru võib ette valmistada otsuseid, automatiseerida rutiini ja leida eelnõudest dubleerivaid nõudeid. See vajab oskusi, andmekaitset ja selget vastutajat. Kui algoritm mõjutab õigusi või teenusele ligipääsu, peab inimene teadma, millel otsus põhines ja kuidas saab seda vaidlustada.
Hästitöötav, vastutav ja kodune riik
Riigivalitsemise uuendamist ei saa taandada vaid asutuste arvu või avaliku sektori töötajate vähendamisele. Olulisem on riigi funktsioonide, vastutuse ja otsustusõiguse selgus. Selleks tuleb süsteemselt hinnata riigi ülesandeid ja eraldiseisvaid organisatsioone, tugevdada keskvalitsuse poliitikakujundamise ja koordineerimise võimekust ning samal ajal säilitada valitsuse kollegiaalsus ja tugevdada riigikogu rolli pikaajaliste poliitikasuundade kujundamisel. Avaliku sektori kulusid, uusi regulatsioone ja halduskoormust tuleb hinnata senisest rohkem nende tegeliku mõju, mitte üksnes tegevuste mahu järgi.
Eesti vajab selget poliitilist suunda, professionaalset valitsemist, eri tasandite koostööd ja nähtavat vastutust. Uut reeglit, toetust, teenust või asutust tuleb põhjendada ja hiljem hinnata. Kui eeldus ei pea paika, tuleb lahendust muuta.
Riik ei pea kõike ise tegema, kuid peab teadma, mille eest ta vastutab ka siis, kui töö on delegeeritud.
Koostöine valitsemine võimaldab kodanikud, ühiskonna- ja ettevõtluspartnerid avalike hüvede loomisesse kaasata. Riik ei pea kõike ise tegema, kuid peab teadma, mille eest ta vastutab ka siis, kui töö on delegeeritud. Kodanik peab aru saama, kes otsustas, miks ja kelle poole pöörduda. Digiriigi ja tehisaru areng loob võimaluse muuta nii avalikke teenuseid kui ka poliitikakujundamist tõhusamaks. Ent tehnoloogia ei asenda head valitsemist.
Riigivalitsemise uuendamise siht ei peaks olema mitte lihtsalt õhem riik, vaid võimekam, selgemalt juhitud ja vastutavam riik, mis suudab keskenduda olulisele, teha eri valdkondi ühendavaid valikuid ning kohandada oma tegevust muutuvate oludega. Ideed nähtamatust, tõhusalt kohalejõudvast riigist tuleb tasakaalustada kodanikule hoomatava, arusaadava, ligipääsetava ja koduse riigi visiooniga.
