Eestis võiksid olla erakondadega seotud, kuid neist sõltumatud poliitilised fondid.
Fondid arendaksid maailmavaadet, teeksid uuringuid ja koolitaksid poliitilist järelkasvu.
Riik suunaks osa olemasolevast erakonnatoetusest fondidele, kehtestades range kontrolli.
Eesti erakonnad oskavad korraldada valimiskampaaniaid. Kuid neil puudub poliitika kujundamise võimekus pikema horisondiga. Päevapoliitika, reitingud ja järgmine kampaania nõuavad pidevalt tähelepanu. See puudutab ka poliitikuid. Selle tulemusel saame poliitikuid, kelle poliitiline sihiseade küündib järgmiste valimisteni.
Pikaajalised reformikavad, maailmavaate arendamine ja poliitilise järelkasvu koolitamine jäävad selle kõrval sageli üksikute inimeste õlule. Lisaks, kui neid oli 90ndatel, siis praegu on nad väljasurev komponent (näiteks Mart Nutt, Siim Kallas).
See on erakondade, aga ka riigi probleem. Kui erakonnal puudub oma mõttetöö ja piisav eksperditeadmine, jõuab ta võimule lubadustega, mille teostamise võimalusi pole läbi töötatud. Siis tuleb hakata korraga nii õppima, otsustama kui ka avalikkusele selgitama, miks valimiste eel lihtsana paistnud lahendus on tegelikult keeruline.
Kui erakonnal puudub oma mõttetöö ja piisav eksperditeadmine, jõuab ta võimule lubadustega, mille teostamise võimalusi pole läbi töötatud.
Üks võimalus seda nõrkust parandada on luua Eestis selge õiguslik raamistik erakondadega seotud maailmavaate sihtasutustele ehk poliitilistele fondidele. Nende ülesanne oleks aidata erakondadel kasvada valimismasinatest püsivateks ideelisteks institutsioonideks.
Saksamaa poliitilised fondid näitavad, et erakonnaga maailmavaateliselt seotud organisatsioon võib olla temast õiguslikult ja sisuliselt sõltumatu (näiteks Konrad Adenaueri Fond konservatiivide puhul, Friedrich Naumanni Fond liberaalide puhul ja Friedrich Eberti Fond sotsiaaldemokraatide puhul). Saksamaal on sellise fondi rahastamise tingimused ja aruandlus sätestatud eraldi seaduses. Eesti ei vaja Saksa süsteemi mõõtmeid, kuid sellest analoogiast tasub õppida.
Ka Rootsi pakub Eestile kasulikku võrdlust. Seal toetab riik eraldi programmi kaudu erakondadega seotud organisatsioonide rahvusvahelist demokraatiaabi. Need organisatsioonid teevad koostööd teiste riikide erakondadega, jagavad kogemusi ning aitavad tugevdada mitmeparteisüsteemi ja poliitilisi võrgustikke.
Seos erakonnaga olgu avalik, piir erakonnaga tegelik
Tingimustele vastav erakond võiks tunnustada üht fondi. See oleks eraldi sihtasutus või mittetulundusühing, mitte erakonna osakond ega teesklev variorganisatsioon. Fondil peavad olema oma juhtimine, töötajad, pangakontod, raamatupidamine ja lepingud. Ka ruumide kasutus ning erakonnaga tehtud tehingud peavad olema selgelt eristatud ja avalikud.
Erakond võiks määrata fondi üldise maailmavaatelise suuna ja nimetada osa nõukogust, kuid ei tohiks juhtida selle igapäevatööd. Näiteks ei tohiks tegevpoliitikud ja erakonna palgalised töötajad moodustada üle kolmandiku fondi nõukogust. Erakonna esimees või peasekretär ei tohiks olla fondi tegevjuht ning fondi tegevjuht ei tohiks samal ajal valimistel kandideerida. Nõukogu koosseis ja liikmete poliitilised seosed peavad olema avalikud.
Tingimustele vastav erakond võiks tunnustada üht fondi. See oleks eraldi sihtasutus või mittetulundusühing, mitte erakonna osakond ega teesklev variorganisatsioon.
Milleks fondi vaja on? Ta võiks koostada poliitikauuringuid ja reformikavasid, korraldada avatud debatte, õpetada poliitika kujundamist noortele ja kohalikele poliitikutele ning anda välja raamatuid ja õppematerjale. Samuti võiks ta talletada erakondlikku pärandit ja teha rahvusvahelist koostööd. Riigi rahastusega valminud uuringud ja materjalid peaksid olema kõigile kättesaadavad. Nii võidaks fondi tööst ka inimene, kes selle erakonna poolt kunagi ei hääleta.
Sama selge peab olema keelatud tegevuse piir. Fond ei tohi rahastada erakonda või kandidaati, osta valimisreklaami, maksta kampaaniakulusid ega anda erakonnale tasuta või soodushinnaga töötajaid, ruume või teenuseid. Muidu muutuks uus rahastamisviis lihtsalt kõrvalukseks erakonna kassasse.
Eesti on erakondade sidusorganisatsioonide kontrolli juba tugevdanud. Poliitiliste fondide kord tuleks ehitada sellele raamistikule, määrates täpselt fondide lubatud tegevuse, rahastamise ja avaliku aruandluse.
Rahastamist saaks alustada tagasihoidlikult. 2026. aastal on Eesti erakondade riigieelarveline toetus kokku 4 774 800 eurot. Sellest viis protsenti oleks 238 740 eurot aastas. Ettepanek on suunata vähemalt see osa olemasolevast toetusest fondidele, jaotades raha nõuetele vastavate fondide vahel proportsionaalselt. See oleks teadlik valik suunata väike osa praegusest erakonnarahast pikemaajalisse tegevusse.
Eesti poliitika vajab rohkem erakondi, kes oskavad selgitada nii seda, mida nad homme teevad, kui ka seda, milliseks nad tahavad Eestit kujundada kümne aasta pärast.
Riikliku toetuse võiks siduda selgete tingimustega: erakond on tegutsenud vähemalt neli aastat, saanud viimastel riigikogu valimistel vähemalt viis protsenti häältest ning täidab aruandlus- ja auditinõudeid. Fond võiks hankida projektideks ka oma vahendeid, kuid annetuste päritolu, suurus ja kasutus peavad olema kontrollitavad.
Muidugi ei kirjuta ükski seadus erakonnale eetika printsiipe ette. Küll aga saab seadus luua koha ja võimaluse, kus ideede, inimeste ja reformide arendamine ei katke iga valimistsükliga. Eesti poliitika vajab rohkem erakondi, kes oskavad selgitada nii seda, mida nad homme teevad, kui ka seda, milliseks nad tahavad Eestit kujundada kümne aasta pärast.
