Jüri Saare mõttepaberi «Venemaast lähtuvad hübriidohud Eesti sisejulgeolekule» keskne väide on oluline: Venemaa ei pea Eesti kahjustamiseks tingimata tanke üle piiri saatma. Piisab sellest, kui leitakse üles meie ühiskonna nõrgad kohad ning hakatakse neid oskuslikult võimendama. Korruptsioon, kuritegelikud võrgustikud, läbipaistmatu raha, lõimumisprobleemid, usaldamatus riigi vastu ja pinged piiril ei ole üksnes siseprobleemid. Vaenulik välisriik võib muuta need mõjutusvahenditeks. Just seetõttu tuleb hübriidohtudest rääkida ja neid teadvustada.
Mulle isiklikult on tundunud mõiste hübriidoht alati segane. Kui hübriidohuks nimetatakse korraga kuritegevust, korruptsiooni, rahapesu, rännet, usulisi sidemeid, venekeelset haridust ja poliitilist protesti, siis mis ta tegelikult on? Ainuüksi seetõttu tasub antud raportit lugeda.
Teemal on palju halle varjundeid. Kuritegevus ei ole automaatselt Kremli operatsioon. Korruptant ei ole tingimata Vene agent. Venemaalt pärit raha ei ole igal juhul kuritegelik ning venekeelne inimene ei kuulu pelgalt oma keele või kultuuritausta tõttu Vene maailma poliitilisse võrgustikku. Küll aga võivad kõik need nähtused tekitada haavatavusi, mida Kreml saab ära kasutada.
Kui hübriidohuks nimetatakse korraga kuritegevust, korruptsiooni, rahapesu, rännet, usulisi sidemeid, venekeelset haridust ja poliitilist protesti, siis mis ta tegelikult on?
Siin on kolm tasandit, mida peaks silmas pidama – probleem, haavatavus ja vaenuliku välisriigi sekkumine – tuleb lahus hoida. Raportis räägitakse võimalikust «uinunud agentuurist» ja Vene võimu passiivsetest toetajatest ehk «ootajatest». Sellise võimalusega tuleb julgeolekuasutustel loomulikult arvestada. Kuid demokraatlik riik ei saa hakata inimest hindama oletatava meelsuse, keele ega ebamäärase lojaalsuskahtluse põhjal. Riigi vastumeetmed peavad lähtuma tegevusest, seostest ja tõendatavast ohust. Kõige keerulisem küsimus puudutab õigusriigi piire.
Raportis osutatakse õigesti, et Venemaaga seotud rahapesu, mõjutustegevuse ja organiseeritud kuritegevuse puhul võib kohtukõlblike tõendite kogumine osutuda peaaegu võimatuks. Vene riik ei tee meie uurijatega heas usus koostööd. Sageli võivad kuritegelik raha, riiklikud huvid ja eriteenistuste tegevus olla omavahel läbi põimunud.
Sama vajalik on selgus lõimumise küsimuses. Venekeelse paralleelse koolisüsteemi säilitamine aastakümneteks oli julgeoleku mõttes viga. Riik rahastas süsteemi, mis ei andnud paljudele noortele piisavat eesti keele oskust ega võrdseid võimalusi Eesti ühiskonnas osalemiseks. Üleminek eestikeelsele haridusele ei ole seetõttu üksnes hariduspoliitiline, vaid ka riigi sidususe küsimus. Samas, siin mängib omaette aga mängu integratsiooni loogika. Mis oli noore riigi tegelik suutlikkus? Kuid kogu vastutust ei saa panna venekeelsetele inimestele.
Kui Eesti riik ei suutnud Ida-Virumaal tagada kvaliteetset haridust, ausat kohalikku võimu, majanduslikke võimalusi ja veenvat Eesti tulevikulugu, oli see ka Eesti riigi enda tegemata töö. Eestikeelne haridus peab ühendama, mitte tootma uut tõrjutust. Seega kõige tõhusam vastumürk Vene maailmale on Eesti riik, kuhu inimesed päriselt tahaksid kuuluda.
Keeruline tasakaal tuleb leida ka usuliste ühenduste puhul. Moskva patriarhaadi toetus Venemaa agressioonisõjale ja sõja sakraliseerimine annavad Eesti riigile põhjuse olla erakordselt tähelepanelik. Administratiivne alluvus vaenulikus riigis asuvale keskusele ei ole pelgalt teoloogiline küsimus, kui selle kaudu saab mõjutada Eestis tegutsevaid organisatsioone ja inimesi.
Ka ränderünde puhul on vaja selget kriteeriumi. Iga ebaseaduslik piiriületus ei ole hübriidrünnak. Selleks muutub see siis, kui inimeste liikumist korraldab, suunab või teadlikult võimaldab välisriik eesmärgiga tekitada poliitilist survet ja destabiliseerida sihtriiki. Eesti ei pea sellises olukorras ootama, kuni vastaspoole kavatsus on kohtus lõplikult tõendatud. Piiri tuleb kaitsta kohe.
Kuid erakorralised meetmed peavad olema ajaliselt piiratud, põhjendatud ja kontrollitavad. Seetõttu vajab Eesti püsivat ja selge vastutusega hübriidohtude juhtimismudelit: ühist ohupilti, ametkondade kohustuslikku infovahetust, regulaarset haavatavuste hindamist ning poliitilist otsustajat, kes vastutab terviku eest. Selle kõrval peab toimima tugev parlamentaarne ja kohtulik kontroll.
Seega see, et demokraatiad on oma olemuselt abitud, on Vene «maailma tekitatud» müüt. Hübriidsõja eesmärk on sundida vastast seestpoolt lagunema. Eesti riik peab olema piisavalt meelekindel, et suuta igal hetkel selliseid «droone tõrjuda». Seepärast ei ole õigusriik meie nõrkus. Vastupidi, õigusriik on Eesti kaitsmise põhjus, piir ja lõppeesmärk.
Siiski, õhku jääb ka keeruline küsimus, millest tekitada ja kuidas hoida usaldust, kui kõik näib kahtlane.
Postimees, 16.09.26
