Probleem on selles, et maksusüsteemi lihtsus ei ole enam konkurentsieelis.
Ei saa mööda vaadata ka Eesti regionaalsest ebavõrdsusest.
Kestlik riik vajab teadmispõhist otsustamist, head valitsemist ja tugevat rahvuslikku eneseteadlikkust.
Põhimõtte Koja algatusel tellitud Raul Eametsa raporti «Eesti majandus globaalsete tõmbetuulte käes» väärtus ei seisne ainult majandusseisu kirjeldamises, vaid selles nihutatakse fookus päevapoliitiliselt vaidlustelt strateegilisemale tasandile,
Raporti vaade on laiem: ta seob majanduse potentsiaali riigirahanduse, tööturu, regionaalse arengu, demograafia ja julgeolekuga ning näitab, et need ei ole eraldiseisvad teemad, vaid ühe ja sama omaduse – vastupidavuse – küsimuse osad.
Esmaspäeval avaldatud raport on pälvinud juba rohkesti tähelepanu ja tagasisidet – võimalik, et see on tingitud pealkirjadest, kus kajastub sõna «pension». Kuigi see on vaid lühidalt mainitud alamteema terves raportis, näitab tagasiside, et toimetulek ja kindlustunne on kirgi kütvad teemad.
Raportit peaks lugema siiski laiemalt ja põhjalikumalt, sest selle eesmärk on otsida lahendusi Eesti pikaajalise vastupidavuse kindlustamisele – seetõttu ületab see tavapärase majandusraporti raamid.
Sellest raportist soovin ma aga esile tõsta kahte võtmeküsimust: esiteks meie kinnikiilunud maksusüsteemi ja teiseks Eesti ebavõrdset regionaalset arengut, sest me ei saa riigina ja rahvana olla pikaajaliselt toimivad, kui me ei suuda katta oma kulusid ega kaitsta oma riiki.
Arenenud riigis ei piisa enam maksusüsteemist, mis on «lihtne ja madal». Vaja on süsteemi, mis suudab katta kasvavaid kulusid.
Eesti maksusüsteem on jäänud kinni aega, mil meie ambitsioon oli jõuda järele, mitte konkureerida eesliinil. Täna, mil Eesti kuulub kõrge sissetulekuga riikide hulka ja tegutseb samal turul Luksemburgi ja Iirimaaga, ei ole enam tark jätkata senise maksupoliitikaga. Eamets märgib raportis, et lihtsuse hoidmine on muutunud eesmärgiks iseeneses, mitte vahendiks, mis aitaks Eestit edasi. Arenenud riigis ei piisa enam maksusüsteemist, mis on «lihtne ja madal». Vaja on süsteemi, mis suudab katta kasvavaid kulusid. Vananev elanikkond, kasvavad tervishoiu- ja sotsiaalkulud ning noorema põlvkonna kõrgemad ootused tähendavad paratamatult suuremat maksukoormust või vähemalt laiemat maksubaasi. Praegune süsteem – lihtne, aga kitsas – ei kata enam ühiskonna tegelikke vajadusi. Kuid selle asemel, et pidada aus debatt maksusüsteemi ümberkujundamise üle, hoitakse kinni ideoloogilisest mugavusest – lihtsusest kui eesmärgist iseeneses. Probleem on selles, et lihtsus ei ole enam konkurentsieelis.
Eamets pakub välja kolme sammu. Esiteks, kapitali maksustamise osakaalu suurendamist – mitte karistamise, vaid tasakaalu taastamise eesmärgil. Teiseks, üksikisiku tulumaksu muutmist progressiivseks, nagu on enamikus arenenud riikides. Kolmandaks, maksusüsteemi kohandamist rahvusvahelise kapitali vajadustega, sealhulgas uute ettevõtlusvormide loomist, mis arvestavad globaalsete investorite loogikat. Põhimõtte Koja nimel ütlen, et olukorras, kuhu Eesti majandus ja eelarve on jõudnud, ei ole mõtet enam dogmade kaudu riiki juhtida ja neid ettepanekuid tasub kaaluda.
Teiseks ei saa mööda vaadata Eesti regionaalsest ebavõrdsusest. Tallinn ja Harjumaa toodavad oluliselt rohkem väärtust kui ülejäänud riik, samal ajal kui mitmed piirkonnad jäävad sellest dünaamikast kõrvale. Palgavahed ja arenguerinevused ei kao iseenesest – neid kas püütakse teadlikult leevendada või lastakse neil süveneda. Täna selles osas süsteemne poliitika puudub. Kui ei arvestata regionaalset ebavõrdsust, siis see mitte ei tasanda, vaid võimendab lõhesid.
Tallinn toodab 155,7 protsenti Eesti keskmisest SKTst inimese kohta, samal ajal kui Valga maakond jääb 51 protsendi juurde. Palgatasemetes kordub sama muster: pealinn veab keskmisi üles, kuid suur osa Eestist jääb sellest dünaamikast kõrvale. Suur arenguerinevus on struktuurne probleem, mis mõjutab investeeringuid, töökohtade paiknemist, inimeste väljavaateid ja pikemas plaanis ka riigi sidusust. Seetõttu tuleb raportist olulisena esile tõsta ettepanekut käsitleda Eestit Euroopa Liidu mõistes kahe erineva arengupiirkonnana (NUTS 2).
Õige pea tuleb Põhimõtte Kojal ka välja regionaalpoliitika raport, mis räägib kohaliku identiteedi tähtsusest ja väikeste kogukondade väärtustest. Eametsa poolt taas üles tõstetud erinev regionaalne jaotus (see pole uus teema) pakuks Harjumaa-välisele Eestile tuge. Riigi kui terviku kontekstis on see eriti oluline, eriti kui mõtleme ka julgeolekudimensioonile. Hõre asustus võib tähendada automaatselt nõrgemat kontroll territooriumi üle. Kui öeldakse, et iga okas loeb, siis eriti hästi kehtib see printsiip maapiirkondades.
Põhimõtte Koja vaates on küsimused lihtsad: kas Eesti tahab olla toimiv riik, mis suudab katta oma kulud või mitte? Kas tühjenev ja Harjumaale koliv Eesti on pikas vaates julgeoleku ja demograafia poolest kestlik? Ka vastused neile küsimustele on lihtsad. Põhimõtte Koda lähtub sellest, et kestlik riik sünnib teadmispõhisest otsustamisest, heast valitsemisest ja tugevast rahvuslikust eneseteadlikkusest. Meie eesmärk on toetada Eesti arengut institutsionaalselt küpse ja strateegiliselt eneseteadliku riigina. Värske raport sobitub sellesse mosaiiki hästi.
6.mai, Postimees
