Kas lasta võõrad valima, tundub olema selle poliitikasügise peateema. Pole mõtet isegi heietada, kas see on ratsionaalne teema keset majanduskriisi. Ei ole.
Euroopas elavatel kolmandate riikide kodanikel ei ole reeglina hääleõigust sihtriigis, kus nad paiknevad, kuid mõned riigid lubavad neil kohalikel valimistel hääletada. Üldpõhimõte on, et hääleõigus põhineb kodakondsusel. Iga riik saab teatud ulatuses kehtestada ka oma reegleid. Kui valimisõigus antakse mittekodanikele, piirduvad need tavaliselt kohalike valimistega. Seega ei saa EL-i kodanikud ega mitte-EL-i kodanikud hääletada näiteks Prantsusmaa presidendivalimistel või Eesti parlamendivalimistel. Lisaks on mõned EL-i riigid sõlminud muid piirkondlikke või kahepoolseid lepinguid, mis tagavad hääleõiguse mittekodanikele. Kus saavad siis Euroopa Liidus hääletada mitte-EL-i kodanikud?
Esmalt Põhjamaad. Lisaks EL-i kodanikele lubab Taani kohalikel valimistel hääletada kõigil mittekodanikel, kes on Taanis elanud vähemalt neli aastat. Rootsis, Soomes ja Norras (viimane ei kuulu Euroopa Liitu) kehtivad sarnased reeglid, kuid Rootsis ja Norras on elukohanõue kolm aastat ning Soomes kaks aastat ja 51 päeva enne valimisi. Taustaks nende riikide poliitiliselt üliintegreerunud minevik ja heaolu kõrge tase, kuigi arvestades Põhjamaade üha karmistuvat migratsioonipoliitikat on siin muutused kindlasti ees.
Hispaania on sõlminud ridamisi kahepoolsed lepingud. Madrid on sõlminud kahepoolsed lepingud Norra, Islandi, Ühendkuningriigi, Boliivia, Cabo Verde, Tšiili, Colombia, Ecuadori, Uus-Meremaa, Peruu, Paraguay, Lõuna-Korea ning Trinidadi ja Tobagoga. Elukohanõue ning sihtriigis viibimise aeg on sätestatud igas lepingus eraldi. Ka Portugalil on analoogseid kohalikel valimistel osalemist reguleevaid kokkuleppeid kümmekonna riigiga. Taustaks siin valdavalt kas koloniaalajastust pärit erisuhted või siis viimase kolmekümne aasta jooksul tekkinud päikeseturism.
Teised Euroopa Liidu riigid, mis lubavad kohalikel valimistel hääletada mitte-EL-i kodanikel, on Belgia, Eesti, Iirimaa, Leedu, Luksemburg, Holland, Slovakkia ja Sloveenia. Igal riigil on oma nõuded ja ajaloolised põhjused.
Austria, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia ei luba mitte-EL-i kodanikel kohalikel valimistel osaleda, kuigi selle teema üle on viimastel aastatel vaieldud. See eeldaks aga põhiseaduse muutmist, mida ilmselt üha enam migratsioonikartlikud riigid naljalt ei tee.
Meie naaber Läti on kohalike valimiste hääleõiguse osas resoluutne: kohalike omavalitsuste valimistel on õigus osaleda Läti ja muude Euroopa Liidu liikmesmaade üle 18-aastastel kodanikel. Ei sõnagi mittekodanike valimisõigusest. Leedu parlament toetas alles 2002. aastal põhiseaduse muudatust, mis andis mittekodanikele õiguse kohalikel valimistel valida ja saada valitud. Aga ka seal on küsimus nüüd arutelu all.
Näeme, et tegemist on sügavalt normatiivse ja kohaspetsiifilise valikuga, mida dikteerivad ajalugu ja poliitika ning mille sõlmib kokku juriidika. Poliitiliselt hindan ma erakondi, kes on antud teemal olnud järjepidevad. Isamaa ja EKRE selgelt pooldav hoiak ja Keskerakonna vastuolek, muidugi teatud varjunditega, on siin heaks näiteks. Reformierakonna ja SDE peataolek selles küsimuses pole aga sugugi muljetavaldav. Neist esimene on organiseerinud erinevaid töörühmi analüüsimaks probleemi juriidilist sisu (kartes näidata välja oma fraktsiooni lõhestumist), olgugi et näiteks õiguskantsler Ülle Madise, kuuludes sel teemal skeptikute ridadesse, on väga selgelt juba 2022. aasta analüüsis öelnud, et saagu mis saab, lõpphinnangu peab andma igal juhul Riigikohus. Sotside taktikaline plaan võita venekeelseid valijaid on olnud teadlik vastuolekuflirt piirini, kus tuleb kõne alla nende koalitsioonis püsimine. Viimasel ajal on seda saatnud ka ebaselge kommunikatsioon, mida ilmestas selgelt jabur idee meelsuskontrollist.
Nii jääb üle nõustuda Äripäeva kevadise juhtkirjaga “Võtame siis valimisõiguse, aga seekord lollusteta, palun”. Leht lähtus Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioonilepingust, et peatada Vene ja Valgevene kodanike valimisõigus põhiseadust muutmata. Kui see ei õnnestu, tuleb põhiseadust muuta. Muidu takerdub Eesti poliitika protsess selle küsimuse taha, olukorras, kus meil on tarvis tõsiseltvõetavaid ja päris reforme teha.
Edasi portaal
