Kas mu kodutänav saab lõpuks korda? Millise hinnaga leian ma oma võsukesele lasteaiakoha? Millal tekib Tallinnas elanike tegelikke vajadusi arvestav ühistranspordivõrgustik?
Kas linn peaks prioriteediks seadma noortele eluasemete soetamise lihtsustamise või eakate toimetuleku?
Need on küsimused, mis paljude pealinlaste igapäevaelu otseselt puudutavad. Vastuse neile peaks pakkuma erakondade Tallinna valimisprogrammid.
Arusaadavalt ei analüüsi me kõigi 11 partei ja valimisliidu programme, vaid ainult nende omi, kes olid esindatud juba eelmises linnavolikogus, ja uusi jõude, kellel küsitluste järgi reaalne šanss jalg volikogu ukse taha saada (hetkel vaid Parempoolsed).
Üldiselt on parteid valimisplatvormide kirjutamisse üksjagu aega ja energiat pannud – kvaliteet on korralik, mis indikeerib suutlikkuse kasvu võrreldes varasemaga.
Igal oma südameteemad
Programme lugedes joonistub selgelt välja, mis on ühe või teise partei prioriteetsed valdkonnad. Nii näiteks lubavad sotsiaaldemokraadid rajada Tallinna rohkem elamispindu, uusi põhikoole, parandada transpordivõrku ja avalikke teenuseid.
Isamaa omakorda tähtsustab eestikeelselt haridust ning perepoliitikat.
Keskerakonna programm on tohutult detailne ja lubadusterohke, kattes ära kõik kujutletavad linnaelu valdkonnad, mistõttu on raske aru saada, millised on erakonna tegelikud rõhuasetused.
Reformierakond tõstis eeskätt esile küsimuse efektiivsest linnajuhtimisest. Ka erakond Eesti 200 alustab oma programmi mõtetest, mis puudutavad linnajuhtimise reformi.
Sama rada pidi liigub ka Parempoolsete Tallinna programm, mis eristub oma ettevõtluskeskkonna-keskse ja julge reformistliku vaate poolest – ometi vajanuks viimane veidi põhjalikumalt avamist, et tunduks usutav.
EKRE programm peegeldab pigem erakonna üldpoliitilisi suundasid ning ei hiilga munitsipaalkompetentsiga. Programmis leiab õpikuväärilise täispaketi parempopulistlikele parteidele iseloomulikke teemasid nagu immigratsioonivastasus, „LGBT-propaganda“ piiramine, tagasikäigu andmine rohkepöördele, euroskeptitsism jne.
EKRE programmis leiab õpikuväärilise täispaketi parempopulistlikele parteidele iseloomulikke teemasid immigratsioonivastasuses „LGBT-propaganda“ piiramiseni.
Silma hakkab, et parteid, kes on olnud viimase nelja-aastase perioodi jooksul linnavõimu juures (ehk enamik siinmainitutest), on suutnud kokku panna palju tuumakama ning linna tegelikke probleeme sihistavama programmi.
Seetõttu jäävad EKRE ja Parempoolsed oma lubadustes konkurentidega võrreldes palju üldsõnalisemaks. Samas leiab nende programmidest enam uudseid ja kastist välja ideid.
Sellesügisesed valimisprogrammid paistavad silma oma ideoloogiakesksusega – seda rohkemgi, kui kohaliku tasandi poliitikast võiks oodata. Ideoloogiatruuduse preemia saavad sel korral Parempoolsed ja sotsid, kuid palju ei jää maha ka EKRE ja Reformierakond.
SDE tegeleb, vasakpoolse erakonnana, ootuspäraselt ümberjagamisega ning sel korral on nad selle ette võtnud eriti suurelt ja heldelt: taskukohased elamispinnad, hambaravihüvitus, pensionilisa eakatele, lasteaedade, koolide ja uute haiglate ehitus jne.
Sotside programmis öeldakse otsesõnu, et nad soovivad, et Tallinn oleks nagu Kopenhaagen. Paistab, et vaid sotsidele kättesaadava info alusel ongi Tallinna eelarve juba Põhjala suurlinnadega võrdsustanud, sest muidu nad selliseid üliheldeid valimislubadusi ei jagaks.
Tõele au andes tuleb siiski tunnistada, et ega Keskerakond oma ümberjagamiskihus palju sotsidele alla jää.
Parempoolsed liiguvad oma eesmärgiseades risti vastupidises suunas – ümberjagamise ja laiutamise asemel soovivad nad bürokraatiat kärpida, kõikvõimalikke avalikke teenuseid turupõhiseks muuta (ka ühistranspordi), julgustada esmajärjekorras ettevõtlikkust ning innovatsiooni.
Huvitaval kombel on Parempoolsetega üsna sarnasel lainel ka Reformierakond, kes küll ei luba nii radikaalselt turupõhisust, kuid üritab ometi tagasi pöörduda oma juurte juurde (olles kunagi ju turuliberaalne ettevõtjate erakond).
Kuigi selle sügise valimiskampaania üldist tonaalsust jälgides tundub, et üleriigilised teemad kipuvad kohalikke varjutama, on tegelikult kõigi parteide programmid üsna eeskujulikult Tallinna-kesksed.
Kuigi selle sügise valimiskampaania üldist tonaalsust jälgides tundub, et üleriigilised teemad kipuvad kohalikke varjutama, on tegelikult kõigi parteide programmid üsna eeskujulikult Tallinna-kesksed.
Erandiks on vaid Isamaa ja Reformierakond. Nad jäävad küll valdavalt truuks kohalikule fookusele, kuid näiteks Isamaa alustab pea igat programmi alapeatükki keskvalitsuse maksupoliitika kirumisega.
Isamaa, kuid eriti just Reformierakonna puhul paistab, et meelega on sisse toodud ideid, mida tulevikus kavatsetakse lülitada riigikogu valimiste programmidesse. Neid uusi mõtteid üritatakse ilmselt valijate peal juba testida, pikkides neid osavalt munitsipaalpoliitiliste lubaduste vahele.
Sotside muinasjutust EKRE õhutrammini
Mis puudutab tulevikuvisioone, siis nähtub programmidest rohkem rõhuasetusi lühiajalistele projektidele ja vähem keskendutakse pikaajaliste mõjudega teemadele. Sotside puhul tuleb möönda, et on olemas visioon: räägitakse justkui muinasjuttu ideaal-linnast, kus elamispinnad on kõigile kättesaadavad, peredel on sotsiaalne turvavõrk garanteeritud, lapsi saab saata kvaliteetset haridust pakkuvatesse koolidesse, linnas on laitmatult toimiv infrastruktuur ja transpordivõrgustik jne. See, kas sellist muinasjuttu uskuda või mitte, on juba küsimus teisest ooperist.
Reformierakonna tulevikupilt Tallinnast on pigem argine, teatud mikstuur paremast julgeolekust ja heaolust suunatult eeskätt peredele.
Isamaa „erakonna visioon“ on Tallinna KOV valimisprogrammis tõlgendatav kui katse rõhutada oma üleüldist rahulolematust vabariigi valitsuse kursiga. Samas rõhutatakse kogukondliku vastutust ja kohaliku toimetuleku tugevdamist ehk – vähem sõltuvust tsentraliseeritud otsustest, rohkem kohalikku initsiatiivi.
Keskerakond pöördub sel korral näo pigem minevikku – valijale öeldakse otsesõnu, et partei jätkab sealt, kus enne eelmise kevade võimupööret pooleli jäi, ning mingit utoopilist tulevikunägemust visandama ei hakata.
Parempoolsete programm on visiooni mõttes positiivselt konkreetne – räägitakse Tallinnast aastal 2030 kui konkurentsivõimelisest linnast, mis ei ole pelgalt Eesti pealinn, vaid linn, mis oma atraktiivsusega meelitab investeeringuid, ettevõtteid ja tippspetsialiste.
Eesti 200 rõhub uuenduslikkusele – püütakse olla antikonservatiivne ja rõhutakse tehnoloogilistele lahendustele. Omaette küsimus on seesuguse liigse tehnoloogiausu põhjendatus ja realistlikkus.
EKRE nii suurelt ei visioneeri, kuid sealtki leiab mõne üllatavalt futuristliku idee: näiteks Tallinnasse tahetakse rajada õhutramm, ühenduseks lähivaldadega, ja see hakkab kulgema üle linna lahtede ja järvede.
Kokkuvõttes võib öelda, et parteid on oma pealinna valimisprogrammidega korralikult vaeva näinud. Möödas on ajad, kus eelmise korra programmist tehti copy-paste, lisati paar ideed, ning asi läks uuesti käiku.
Möödas on ajad, kus eelmise korra programmist tehti copy-paste, lisati paar ideed, ning asi läks uuesti käiku.
Vajaka jääb aga visioonikusest: suure pildi maalimise oskusest, kus oleks ideede lendu ja kastist välja mõtlemist, kuid samas ka usutavust selle kõige elluviimisel.
Praegustes programmides puudub enamasti köitev narratiiv, millisena 21. sajandi Tallinna soovitakse näha. Tegemist on tehniliste ja detailidesse uppuvate dokumentidega, mis on valijale ebahuvitav lugemismaterjal.
Ometi on maailma meie ümber väga kiires muutumises – üks ajastu on läbi saanud ning asendumas teistega. Just praegu ootaks parteidelt rohkem visioonijulgust ja kastist välja mõtlemist.
02.10.25 EPL
