25. jaanuar 2025 Postimees , Kultuur
Institutsionaalselt on see kogumik hõlpsasti haaratav. Alapealkirjade kaudu saab kiiresti aimu, «mis» on Jaak Aaviksoo – tema pilk Eestile ja elule kulgeb Tartu Ülikooli, kaitseministeeriumi, haridusministeeriumi, riigikogu ja tehnikaülikooli kaudu. Viimases peatükis vaatab ta protsesse vaba mehe pilguga.
Vahest tuleb see sellest, et olen ise politoloog, mitte füüsik (ehk Aaviksoo kategooriate järgi pigem lüürik), aga ma oleks lootnud leida esseede hulgast rohkem mitteformaalset ja vähem formaalset poliitikat.
Näiteks oleks tahtnud teada, mis toimus Aaviksoo peas, kui ta tegi tehingu Tallinna Ülikooli sünniks. Või mida mõtles, kui tal tuli reaalpoliitikuna mõtestada loodusnähtust Mart Laari? Millise tundega istus paar aastat riigikogus keskmiste riigikogu liikmete keskel? Mis toimus selles ruumis, kus otsustati pronkssõduri saatus? Need ja paljud teised küsimused jäävad ilmselt ootama päriselu keerdkäikudega rikastatud autobiograafiat.
Samas ei saa öelda, et artiklikogumik nendele teemadele üldse tähelepanu ei pööraks. Vastuseid leiab näiteks artiklitest «Kas Eesti vajab ülikooli» (lk 74) ja «Pilk poliitilisele maastikule» (lk 122). Alajaotuses «Pilk Riigikogust» leiab vähemalt minu maitsele väga tugevaid tekste, näiteks «Õhtumaa väljakutsed». Kirjutisest «Miks pronkssõdur lahkus Tõnismäelt» (lk 119) leiame vastuseid pronkssõduri saagale – kuigi mitte liiga otsekoheselt, aga asjaoludega kursis olevale inimesele peaks sellest informatsioonist piisama.
Raamatu esitlusel sain aru, et omajagu poleemikat tekitas esseekogumiku pealkiri «Väärtused. Huvid. Tõed». Selle peale rõõmustasin, et siiski tajun Jaak Aaviksood rohkem kui keskmine eestlane. Väärtused ei ole minu arvates Jaagu jaoks midagi laulupeolikku või ülepaisutatult nõretavat. Mulle kangastub pigem aegajalt fraktsiooni koosolekutel kuuldud fraas: «Sõbrad, kas me oleme sellist otsust tehes ikka päris kindlalt õigel teel?» Intelligentse isiku tunnus on see, et ta oskab tõlkida väärtusi argiotsusteks.
Huvid on miski, mis iseloomustavad Jaak Aaviksood väga selgelt. Võin ainult spekuleerida, et see tuleb sellest, kui loodusteadlane satub otsustusprotsessi, kus ta peab kogu aeg hindama, kas miski on subjekti huvides (olgu selleks Eesti, NATO või muu). Loodusteadlane ei võta sellist küsimust kergemeelselt, vaid pigem vastupidi – reageerib mõnikord üle.
Tõega on Aaviksool samuti kõik paigas, kuigi omamoodi riukalikult. Sellega, olen ise paar korda kokku puutunud, kui olen konfliktide vältimiseks pidanud paremaks temaga näost näkku kohtuda, et rääkida selgeks tema positsioon. Samuti olen selgitanud, et «Aaviksoo tõde» ei pruugi vastata sotsiaalteaduste tõe kriteeriumidele (eeskätt siis, kui olin ise ühe partei peasekretär).
Oleme ausad – Aaviksoo ei ole olemuselt sotsiaalkonstruktivistlik mõtleja. Neid ridu kirjutan, muie suul, kuigi tegemist on tõsise teemaga, milles kultuurne debatt on jätkuvalt oluline (Sic!). Selles kogumikus leidub vastavaid käsitlusi, näiteks artiklis «Teadmiste ja teadlaste usaldusväärsus» (lk 134) või sügavamalt artiklis «Valed ja pooltõed on olemas ja elus» (lk 234). Kuid debatt tõe kriteeriumite üle las kestab edasi.
Mis mulje see teos mulle jättis? Minu enda väärtuste, huvide ja tõe maatriksis pakun, et lõpetan siin «Eesti rektori» esseekogumikku arvustuse. Võib olla on rektor aeg-ajalt pisut nurgeline, aga ta on aus ja meie oma.
