Kui hakata hindama uute erakondade potentsiaali Riigikokku jõudmisel, tuleks võtta aluseks järgmised kriteeriumid: brändi tuntus, meeskond tipu mõttes, ideoloogia ja organisatsiooni tugevus. Millised on selle järgi Eesti 200 ja Parempoolsete võimalused? Ja millist erakonda oleks Eesti poliitmaastikku arvestades hõlpsam teha, et edu saavutada?
Foto: Paul Kuimet
Kahtlemata on kartellistumine olnud üks peamine põhjus, mis on takistanud uutel erakondadel poliitikasse astumast. Tees seisneb selles, et peavooluerakonnad takistavad uute tulijate sisenemist poliitikaareenile, kas siis regulatiivselt, rahastamisbarjääride või muude ühiskondlike tegurite ebavõrdsusega, nagu patronaažisuhted (2006) jms.[1] Eesti erakonnad pole siin mingi erand – sisulist ja poliitilistel ideedel põhinevat konkurentsi suurerakonnad hästi ei talu.
Aga samas ei saa rääkida ka täielikust turu sulgemisest vanade erakondade poolt. Võib näha omamoodi mustrit, kus iga teise valimiste järel jõuab parlamenti uus jõud (2007 – rohelised, 2011 – ei tulnud kedagi, 2015 EKRE ja Vabaerakond, 2019 – ei tulnud kedagi, 2023 võib prognoosida vähemalt Eesti 200 saamist Riigikokku). See näitab, et kartell reaalse nõudluse korral uute osapoolte esilekerkimist kinni ei hoia. Kui vaadata ja hinnata olukorda uute parteide esiletuleku indeksi põhjal (Sikk, 2005)[2], siis võib öelda, et alates 1995. aastast on see pidevalt kahanenud (8-st 2-ni). 2011. aastal oli indeks pretsedenditult 0; hiljem toimus tagasihoidlik kasv[3].
Kui hakata hindama erakondade potentsiaali Riigikokku jõudmisel, tuleks võtta aluseks järgmised kriteeriumid: brändi tuntus, meeskond tipu mõttes, ideoloogia ja organisatsiooni tugevus.
Vaatame siinkohal näiteks Eesti 200 erakonda, mööndusega nende uudsusest.
Brändi tuntus pole Eesti 200 puhul kindlasti enam küsimus. Erakonna bränd on seni uuringute järgi apelleerinud nooremale liberaalsemale valijale. Praktikas on nende põhikonkurendiks seega Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid. Hetkeseisuga näib toetus brändile olevat etableerunud vahemikus 10–15%.
Meeskonna ühtsus on ilmselt kerge küsimärk, olukorras, kus erakond valis, vahetas liidrit napilt enne Riigikogu valimisi ja napi enamusega. Hajevil ideoloogiaga erakonna riskiks jääb, et reaalseid ideoloogilisi positsioone võtma hakates (näiteks koalitsiooniläbirääkimistel) on tülid omakeskis kerged tekkima. Sest ideoloogiline värvigamma on isegi erakonna juhtimise tasandil küllalt kirev. Annaks Jumal, et ma eksin.
Samas ei saa väita, et erakond ei oleks välja pakkunud oma programmi – see oli olemas 2019. aastal ning tuleb ka nüüd. Aga Eesti 200-le pole ideoloogiline fookus kunagi olnud prioriteetse kaaluga küsimus. Pigem tuli erakond poliitilisele turule sõnumiga, et tahetakse teha poliitikat teistmoodi, avatumalt ning kaasates seni poliitikast eemal olnud sihtrühmi. Alguses räägiti palju ka pikast plaanist Eestile, viimasel ajal vähem. Lisaks pakuti tehnoloogiale ja rahvussuhetele keskendunud programmi. Hetkel pole nende valimisprogramm veel avaldatud, saab näha, kuhu seekord rõhuasetused langevad.
Piirkondade areng ehk erakonna organisatsioonilise tugevuse indikaator on Eesti 200-l selline, mille kohta võiks öelda “rahuldav”. Kohalikel valimistel saadi uue brändi toel kohti nii Tallinna volikogus kui ka mujal Eestis, samas potentsiaali täiel määral siiski ei realiseeritud.
Kuid meil on Eestis veel üks uus erakond, kes esimest korda valimistel osaleb – Parempoolsed. Nii nende kui ka Eesti 200 liikmete hulgast leiab nimekaid liidreid, kes on varem olnud seotud Isamaa erakonnaga. Parempoolsete seas loomulikult rohkem, sest selle erakonna eraldumine Isamaast toimus hiljuti.
Omamata erilist teadmist, kuidas Parempoolsetel ettevalmistused valimisteks lähevad, iseloomustab ja eristab neid siiski selge ideoloogiline määratlus. See võiks olla iseenesest novaatorlik lähenemine Eesti poliitikale keset algavat populismi ja tehnokraatia pingpongi. Ka Euroopas kogub mitmete parteide puhul jõudu just selline lähenemine, mis rõhub maailmavaate puhtusele, näiteks sama trendi on näha Soome poliitikas Kokoomuse erakonnaga seoses. Aga maailmavaatest ainuüksi on vähe tolku, kui seda ei suudeta poliitika eri valdkondades arusaadavalt ellu viia. Seda enam, et napib ka liidreid ja bränd, mis on küll selgete piiridega, pole suutnud hästi oma lugu rääkida.
Niisiis, suure tõenäosusega näeme siin sarnast mustrit nagu Eesti 200 puhul nende esimestel Riigikogu valimistel, mis neid parlamenti ei viinud. Parempoolsete olukorda võiks parandada Eesti inimeste elujärje ja majanduse järsk halvenemine enne valimisi, mis paneks valijate kõrvus nende sõnumi paremini tööle. Igatahes motivatsiooni pingutamiseks neil jagub, sest üle 2% toetus tagab juba minimaalse riigitoetuse.
Mis puudutab uute erakondade positsioneerimist, siis on omajagu pentsik, et neid püütakse Eestis jätkuvalt pressida parem- või paremtsentristlikku sektorisse – ja seda olukorras, kus vasaksektor on iseenesest suhteliselt vaba. On ju nii, et ei Keskerakond ega ka Sotsiaaldemokraadid ei suuda kehastada neid vasakerakondadele omaseid teemaplokke postmodernses ühiskonnas, nagu näiteks naiste õigused, sotsiaalsed õigused (kodanikupalk) ja kogu roheagendaga kaasnev, mis Eestis on jäetud bürokraatia vedada, aga kus tegelikult poliitilist vedajat eriti ei kohta.
Allikad:
[1] Sikk, A. (2006). “Highways to Power: New Party Success in Three Young Democracies”. Dissertationes Rerum Politicarum Universitatis Tartuensis 1, Tartu, Tartu University Press.
[2] Sikk, A. (2005). “How unstable? Volatility and the genuinely new parties in Eastern Europe”. European Journal of Political Research, 44 (3), 391−412
[3] Bértoa, C. F. “Database on WHO GOVERNS in Europe and beyond, PSGo”. Vt: whogoverns.
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas Edasi.org.
