Justkui tundub, et sellel sügisel toimuvad kohalikud valimised pole olulised. Põhjendan seda kahe argumendi toel. Esimene, baseerub ennekõike minu enda osalus vaatlusel, sest enamjaolt inimesi keda ma olen suvel kohanud, on öelnud, umbes niimoodi, tead Ott, ma olen varem olnud raskustes küsimuses keda valida, aga seekord ma tõesti ei oska või ei taha valida mitte ühtegi erakonda. Olen üritanud lohutada, et õnneks on võimalik valida ka kohalike valmisliite. Aga ka see tees ei ole inimesi eriti valimistega seoses ergastanud. Siiski, hüpoteetiliselt kui valimisliidud oleks üks erakond, toetaks neid viimase Norstati uuringu kohaselt viimasel nädalal 13,6 protsenti valijatest, mille tulemusel oleks nad kogu KOV valmiste vaates populaarsuselt „3s erakond“, Isamaa ja Keskerakonna järel. Teine aspekt, peitub selles, et Eesti inimesed muretsevad hetkel rohkem globaalse poliitika küsimuste üle ja on ilmselgelt üleüldse närvilised küsimuses, mis Eestist saab, maailmakorra üleüldise kokkukukkumise valguses. Mis peamine, valitsev õhkkond ei ennusta ka suurt valmis osalust, pigem keskmisest rohkem poliitilisest loidust.
Ülddünaamika on siiski paigas. Eesti valija on ülivõimsalt pettunud tänaste koalitsiooni erakondade tegevuses, mida indikeerib ka viimane Norstati uuring, mille kohaselt toetab neid erakondi üleriigiliselt 13 % valijatest. Seesama uuring ütleb meile, et koalitsioonierakondade toetus pealinnas on veelgi väiksem. Midagi kõnekat ütleb meile ka, et alates eelmise aasta oktoobrist on EKREga liitunud 871 inimest, valitsusse kuuluva Reformierakonnaga aga vaid 60 ning Eesti 200ga 11 isikut. Sellised negatiivsed aspektid võimenduvad just valimissituatsioonis. „Lõppude lõpuks avaneb võimalus protesti hääletuseks“, ütleb keskmine valija. Üldiselt on teada ka see, et kõige motiveeritumad valijad on sageli need, kes on vihased praeguse olukorra üle, mis on „valitsus erakondade süü“.
Eraldi küsimus, on erakondade puudulik suutlikkus ahvatleda kandideerima uusi inimesi. Näiteks Reformierakond on otsustanud oma esikandidaatidena Tallinnas panna kandideerima Riigikogu liikmed, ministrid ja europarlamendi liikme, mitte aga Tallinna kohalikke poliitikuid (Urmas Sõõrumaad ma selles kategoorias ei arvestaks). Aga probleem on laiem ja hõlmab ka teisi erakondi.
Olgu olukord 79s kohalikus omavalitsuses nii nagu ta on, siis võitjad ja kaotajad üldkuvandi mõttes pannakse paika eeskätt Tallinna valmistel, samas Reformierakonna jaoks on olemuslik küsimus ka see, kuidas ja kas suudetakse hoida positsioone Tartus. Tallinnas, lähtuvalt avaliku arvamuse küsitlustest, võib praeguse seisuga ennustada kahe eraldiseisva bloki vahelist võitlust. Esimene võimalus on sisuliselt tänase Tallinna koalitsiooni jätkamine, selle vahega, et tänast Eesti 200 erakonda asendab suure tõenäosusega erakond Parempoolsed. Aga selleks peavad Parempoolsed ka oma valimiskampaanias õnnestuma. Senised arvamusküsitlused ei ennusta Keskerakonna ainuvõimu. Järelikult vajab Keskerakond koalitsiooni partnerit, kelle abil Tallinnat valitseda. Tänases situatsioonis tundub Reformierakonna jaoks koalitsioon Keskerakonnaga äärmiselt ebatõenäoline, arvestades Reformierakonna niigi mastaapseid maine probleeme. Antud situatsioonis on ainus reaalne võimalus Keskerakonnal moodustada koalitsioon EKREga. Muutunud Keskerakonna puhul ei saa, ka seda varianti välistada. Kuigi Keskerakonna sees sellise koalitsiooni moodustamine ei ole liiga lihtne, aga pragmaatiliselt on põhjustel siiski mõeldav.
Tartu osas Reformierakonna seis märksa etem. Isegi kui Isamaa peaks võitma valimistel on Reformierakonna koalitsiooni saamine üpris kindel. Kuigi märgiliselt oleks Reformierakonna teiseks jäämine Tartus neile endile katastroof, mis võib põhjustada torme vee klaasides.
Samas, küsimus sellest kas omavalitsus valimiste pealt saab juba teha etteruttavaid Riigikogu valimisteks, on küsitav. Närvilises ja volatiilses Eesti poliitikas võib 1,5 aasta jooksul päris palju juhtuda. Küsimused nagu, kas Isamaa suudab oma edu säilitada, kas Reformierakond suudab senist ebaõnnestunud kurssi korrigeerida ja kas Parempoolsed suudavad uue jõuna end suures mängus kehtestada, on selle küsimuse üks tahk. Samas selle küsimuse teine tahk sõltub väga palju üldisest Eesti majanduse konjunktuurist. Kui inimeste mitte hakkama saamise trend peaks süvenema ja ühiskonna üldine närvilisus seoses ebakindla välispoliitilise olukorraga kasvama, pole välistatud, et järgmiste Riigikogu valimiste jokker on hoopis Ekre taskus.
Kaalul on ka küsimus järgmistest presidendivalimistest. Eesti fragmenteerunud poliitiline pilt lubab juba üsna kindlalt väita, et aasta pärast toimuvatel presidendi valimistel ei suudeta riigikogu tasandil presidenti valida. See aga tähendab automaatselt, et vabariigi president valitakse suure tõenäosusega valijameeste kogus, mitte Riigikogus, kus võtmerolli mängivad just valijamehed kohalikest valdadest.
Edasi paberajakiri
