- Uue valitsuskoalitsiooni eelarve pälvis laialdast kriitikat, kuid kriitikat ka Reformierakonnast.
- Europarlamendi valimiste eel võib eeldada sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 suuremat kriitilisust.
- Ühele normaalsele sotsialistile kärped ei pruugigi tõenäoliselt meeldida.
Foto: Eero Vabamägi
Senine vaikelu koalitsioonipartnerite vahel, kus partnerid on pigistanud üksteise skandaalide suhtes silma kinni, võib europarlamendi valimiste eel otsa saada, kirjutab kolumnist ja suhtekorraldaja Ott Lumi.
Äsja kinnitati selle valitsuskoalitsiooni esimene eelarve valitsuse poolt ja olgugi, et see sai turmtuld nii ühiskonnast kui ka opositsioonist, on see nüüd vähemalt valitsuse poolt parlamenti saadetud. Tasuks ära märkida, et antud eelarve sai kriitikat ka Reformierakonna seest, kui me mõtleme tagasi Margit Sutropi rollile kõrghariduse rahastamise säilitamisel ja Andrus Ansipi dotseerivaid mälestusi, kuidas tema omal ajal koostas eelarveid ja kuidas seda kõike võinuks korraldada oluliselt paremini.
Ansipi nn mälestused ei pruukinud eriti pakkuda huvi laiemale avalikkusele, aga ilmselt ärritasid need jutud nii mõndagi Reformierakonna tipp-poliitikut, kes said omakeskis arutada teemal, kuidas oli siis ja kuidas on nüüd. Üldpildis on aga oluline vaadata, mis on selle koalitsiooni staatus ja võimalik saatus. Kui valimispäeval oli koalitsioonierakondade juhtimine opositsioonierakondade ees mäekõrgune, siis hetkeseisuga juhivad opositsioonierakonnad reitingutes omakorda ca 15 protsendiga.
Võib ju öelda, et see tegelikult ei tähenda midagi, aga midagi siiski tähendab, sest tänapäeva Eesti poliitikule on reiting sama oluline, kui iseenda sünnipäev.
Võtta antud koalitsiooni olemust politoloogiliselt, siis valikus «võimule orienteeritud versus programmile orienteeritud», on tegu teise variandiga. Valitsuskoalitsiooni häälteenamus parlamendis on mastaapne ja nende omavaheline ideoloogiline distants väike. Eesti 200 ja Reformierakonna vahel see puudub, sotside ja Reformierakonna puhul on see teoreetiliselt olemas, aga sellest välja paistab välja seni vaid väike osa.
Reformierakonna jaoks pole senimaani oma agenda pealesurumine olnud suur kunst ja mõnes mõttes võiks öelda, et see valitsus on vägagi Reformierakonna nägu, iseasi, mis nägu on Reformierakond?
Ka taktikaliselt pole teineteise avalikele skandaalidele reageeritud. Siin võib ju spekuleerida, et kevadised Eesti 200 skandaalid ja Reformierakonna mittereageerimine nendele on seotud Eesti 200 mittereageerimisega Reformierakonna sügisestele skandaalidele, aga jätan selle mõtte siin lihtsalt õhku rippuma.
Reformierakonna jaoks pole senimaani oma agenda pealesurumine olnud suur kunst ja mõnes mõttes võiks öelda, et see valitsus on vägagi Reformierakonna nägu, iseasi, mis nägu on Reformierakond? Makse alandavast erakonnast on vahepeal saanud maksutõusu erakond ja viimase kuu aja jooksul avalikkusele demonstreeritud kärpepoliitika väga veenev ei olnud, seda nii sisult kui vormilt. Aga mööngem, et kärpekurssi, mis vähemalt algas ebaveenvalt, on võimalik hinnata alles mõne aja pärast. Ehk oli vaid algus selline ja lõpp saab olema parem, sest nagu teame, see polnud lõpp, vaid alles algus.
Siin meenub Euroopa ajalooline kärpekuninganna Margaret Thatcher. Selle kuulsuse omandas Thatcher juba 1970. aastal, kui ta edutati haridusministriks, kelle ülesanne oli läbi viia ministeeriumis kulukärped.
Ühe kärpe tulemusena ei saanud 7–11-aastased lapsed enam koolis tasuta piima, mis kutsus esile vihased rünnakud leiboristidelt ja meediakampaania, milles nimetati teda «Margaret Thatcher, milk snatcher» («Margaret Thatcher, piimavaras»).
Ennekõike oli Thatcher kurikuulus kärpija, kui ta oli juba peaminister. Näiteks tema esimese peaministriaasta kõrghariduse kärped viisid selleni, et temast sai esimene sõjajärgne peaminister, kellest ei saanud Oxfordi ülikooli aukodaniku laureaati.
Loomulikult need on vaid üksikud näited, sest me ju teame, et Thatcheri erasektorile suunatud poliitika kokkuvõttes aitas Suurbritannia majanduskriisist välja. Siit ilmneb tõsiasi, et kärpepoliitika kui selline on maailmavaateline nähtus ja ega ühele normaalsele sotsialistile kärped ei pruugigi tõenäoliselt meeldida.
Mis on oluline, on see, et pärast esimese eelarve tegemist võib suure tõenäosusega ennustada, et nii Eesti 200 kui ka sotsid hakkavad nüüd märksa rohkem oma nägu ja ka hambaid näitama (sest millal siis veel). Europarlamendi valimised on ukse ees õige pea, nii sotsidel kui ka Eesti 200-l on vaja nui neljaks nendel valimistel mandaat kätte saada. Ja kuigi Euroopa Parlamendi valimised on eeskätt mittesisepoliitilised valimised, ei saa kuidagi eitada sisepoliitilise üldfooni mõju nendele.
Seega võib suure tõenäosusega ennustada, et koalitsioonis seni valitsenud arusaam, et meie oleme kõige targemad, asendub märksa jõulisema huvirühmade dikteeritud poliitika esiletõusuga, mille põhiline kanal saab olema nii sotside kui ka Eesti 200 reitingu frustratsioon.
Artikkel on esmalt ilmunud ajalehes Postimees.
