14. mai Sirbis ilmunud Marju Lauristini artikkel “Riigivalitsemine vajab uuenduskuuri”, mis leidis kajastamist ka Edasi portaalis, on sisuliselt Lauristini pildistus Eesti hetke-demokraatiast.
Emeriitprofessor sidus oma loo tagasivaatega “Eesti inimarengu aruande” (EIA) ilmumise 25. aastapäevale. Seda Eesti juhtivate sotsiaalteadlaste osalusel 25 aasta jooksul ilmunud analüüsikogumikku võiks sirvida igaüks, kes soovib mõista, mis Eestis on toimunud, mis toimub ja mis hakkab aset leidma.
Lauristini üldiste järeldustega Eesti poliitika hetkeseisust võib nõustuda. Siiski on arengukurve, mille üle peaks polemiseerima.
Esiteks kirjutab Lauristin, et “avaliku kontrolli ja parlamendi ning täitevvõimu rolli tasakaalustavate mehhanismide nõrkuse tõttu on (valitsus)-erakondadel viimase paari aastakümnega kujunenud peaaegu piiramatu võimumonopol riigi arengu suunamisel, avalike ressursside kasutamise üle otsustamisel, nii parlamentaarse kui ka täitevvõimu agenda kujundamisel ning ka enamiku oluliste ametipositsioonide mehitamisel”. Osaledes igapäevaselt huvirühmade ja poliitikute ning ametnike vahelises “raudses kolmnurgas”, ei saaks ma öelda, et erakonnad kehastavad sõna otseses mõttes “võimumonopoli”. Poliitikutel on ja peabki olema õigus langetada lõppotsuseid, aga agenda kujunemist, poliitika formuleerimist ja selle avalikku legitimeerimist ei kontrolli nad õnneks, kahjuks, rõõmuks juba ammu.
Vaadates Eesti parteisid valitsemissüsteemis kui tervikus, hakkab silma pigem nende haprus. Kaldun pigem nõustuma õiguskantsler Ülle Madise seisukohaga, et näiteks parlamendisaadikutel on üha keerulisem üleüldse mõista näiteks riigieelarvet, kuna eelarveread on formuleeritud üha segasemalt ja abstraktsemalt. Ehk ainult sellisel moel, et avaliku raha jaotamise protsessi mõistavad üha rohkem vaid vähesed bürokraadid. Eesti erakonnad on oma olemuselt kohati vähesuutlikud ja ebaväärikad, ent demokraatia seisukohalt on põhimureks, et esinduspoliitikute ja bürokraatia kaalukauss kaldub üha rohkem viimase kasuks. Ehk rääkides kasvõi Riigikogust, siis mida üldse saame me oma esindajatelt oodata, kui Riigikogu saadikutel puudub elementaarne tugistruktuur. Puudub iseotsustusõigus enda eelarve üle. Hiljutine uudis, et eelarve kärped võivad sulgeda Riigikogu Toimetised ja Arenguseire keskuse, on superkarikatuurne näide sellest, kuidas Riigikogu ei võeta tõsiselt. Sellest ei tekkinud isegi skandaali, vastupidiselt ühele orkestrile. Riigikogu peaks olema põhiseaduslik institutsioon, mitte majavalitsus, mille kulusid saab mõni ministeerium pügada samal moel nagu lammast.
Mis on seda trendi raamiv makrotendents? Selleks on laiaulatuslik depolitiseerimise trend, mida näeme sügavalt juurdumas kõikjal nii Ida- kui ka Lääne-Euroopas. Depolitiseerimist võib defineerida mitmeti. Näiteks Burnham (2001) on defineerinud seda nähtust kui laialdast fookust nii riigiülestele ja -sisestele protsessidele, mille üks tunnus on, et poliitikutelt taandub vastutus, mis delegeerub ametkonnale. Poliitikas on kahtlemata alati teatud positiivset depolitiseerimist. Heaks näiteks on nn nimetamiskomitee süsteem, sest me ju ei taha, riigiettevõtete nõukogudes domineeriks asjatundmatud isikud. Samas, kas tahame, et poliitikat kujundaks poliitikud, kes on meie ees vastutavad (vähemalt valimistel) või mandaadita bürokraadid?
Teiseks kirjutab Lauristin: “Erakonna valimisplatvormist võib ju saada alus koalitsioonileppele, mis on omandanud Eesti riigi valitsemises lausa müstilise, põhiseaduse seisukohalt aga vägagi küsitava rolli. Pädeva sisediskussiooni puudumise tõttu erakondade liikmeskonnas on järjest olulisemaks saanud ka ajakirjanduse kui poliitika mõtestaja kriitiline roll erakondade tegevuse valgustamisel.” Teise mõtteosaga peab igati nõustuma, sest siin on tegemist globaalse fenomeniga, kus abielupaaris “meedia ja poliitika” on püksid aina enam esimese jalas – inimeste partei-identiteedi langus tähendab vähem lojaalseid valijaid, mis omakorda tähendab rohkem sisutühja poliitkonkurentsi, vähem sisudebatte, rohkem “spinn-doktorlust” jne – taolist spiraali võiks veel jätkata. Seda kirjeldab hästi järeldemokraatia teooria (Crouch, 2004). Esimene lauseosa on taaskord minu jaoks poleemika koht. Koalitsioonilepe on täiesti legaalne ja laialt levinud esindusdemokraatia tegevushoob. Põhjamaises poliitikas on näiteks tava, et huvirühmad on intensiivses dialoogis otsustajatega ca aasta enne üldvalimisi, mille eesmärk on saada oma punkt koalitsioonileppesse, selle leppe välist poliitikat (juhuotsuseid) on sealses poliitikakultuuris oluliselt vähem kui meil.
Lauristin räägib veel, et “Meil on mitmed organisatsioonid, mis võiksid sillutada teed erakondade ülestele kokkulepetele ja erakondade monopoli riigi valdkonnapoliitika kujundajana lõhkuda: Eesti Koostöö Kogu, Eesti Teaduste Akadeemia, Arenguseire Keskus, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Ametiühingute Keskliit…” jne. Siin kirjeldab Lauristin sisuliselt neokorporatiivset eestkostedemokraatia versiooni. Ma ütleks pigem, et poliitika kujundamise monopol pole ammu enam erakondade käes. Pigem iseloomustab otsustusprotsessi kirju poliitikakogukond (Pross, 1995), mis on oma olemuselt ametlike ja mitteametlike toimijate ning väliste ja siseste mõjutajate kogum (eksperdid, lobistid, ametnikud, teadlased, poliitikud jne), mis pole reeglina seotud jäikade institutsioonidega.
Allikad:
• Burnham, P. (2001) “New Labour and the Politics of Depoliticization”, British Journal of Politics and International Relations, 3(2): 127–49.
• Crouch, C. (2004), “Post-Democracy”, Cambridge: Polity Press.
• Pross, A. P. (1995). “Pressure groups: Talking chameleons”. In M. S. Whittington & G. Williams (Eds.), Canadian politics in the 1990s, (pp. 252-275). Toronto, ON: Nelson Canada.
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas Edasi.org.
