Vaadates seekordsete europarlamendi valimiste järgseid nihkeid Euroopa ja Eesti poliitikas, võiks neid defineerida mitte lihtsalt valimisvõitude-kaotustena, vaid oma tektoonilise iseloomu tõttu millegi sellisena, mis muudab nii poliitika struktuuri kui ka natuuri. Kui Euroopa poliitikat mõjutasid valimistulemused koheselt, siis mõjud Eesti poliitikale on pikemaajalised.

Alustades Euroopast, siis Belgia peaministri De Croo nutt valimisõhtul peale hävitavat kaotust oli küll ehk visuaalselt dramaatiline, aga Macroni välja kuulutatud erakorralised parlamendivalimised pärast Marine Le Peni Rahvusliku Liiga suurt võitu oli siiski märgiline oma mõjult. Näib üsna kindel, et Macroni toetajad saavad nendel üldvalimistel teise kõva ketuka. Pärast paremäärmuslaste valimisvõite Euroopas kukkus arvestatavalt euro kurss. Prantsuse aktsiad langesid laialdaselt, mõjutades eelkõige selliseid panku nagu Societe Generale ja BNP Paribas, mille aktsiad langesid vastavalt 7% ja 5%. Lisaks kukkusid selliste suurfirmade nagu Hermès ja LVMH aktsiad umbes 2%.

Sarnast dünaamikat näeme ka mujal Euroopas. Saksamaal “saavutas” kantsler Olaf Scholzi Sotsiaaldemokraatlik Partei oma kõigi aegade halvima tulemuse, langedes paremäärmusliku erakonna Alternatiiv Saksamaale järel kolmandale kohale. Itaalias parandas peaminister Giorgia Meloni paremradikaalne partei Itaalia Vennad oma positsiooni märkimisväärselt, saades 28,8% häältest. Euroopa paremäärmuslased võtsid möödunud valimistel selge seljavõidu, nii et edaspidises Euroopa poliitikas neid eirata enam pole võimalik. Hoolimata sellest võib ka seekord tõdeda, et senine Euroopa Parlamendi peavoolu enamuskoalitsioon, kuhu kuuluvad paremtsentristlik Euroopa Rahvapartei (EPP), vasaktsentristid ja sotsiaaldemokraadid (S&D) ning liberaalne fraktsioon Renew, säilitas napi liidripositsiooni ning hakkab juba sel nädalal Euroopa tähtsaid ametikohti kokku leppima.

Aga vaatame mõjureid Eestis.

Nagu öeldud, näeme siin pigem pikaajaliste protsesside vilju, mis ei ole seotud ainult Euroopa Parlamendi valmistega, vaid pigem ilmnesid kas otseselt või kaudselt nende valimistega seoses.

Esiteks, lähikuude parlamendipoliitikat hakkab märkimisväärselt mõjutama asjaolu, et fraktsioonituid parlamendisaadikuid on meil peaaegu nii palju, et nendest iseenesest võiks juba moodustada arvestatava mängija poliitikas. Praeguse seisuga on neid isikuid 17, aga ma prognoosiks, et see arv ei ole lõplik.

Viimati nägime lagunemist EKRE ridades ja siingi polnud dünaamika seotud vaid europarlamendi valimistega. Aga oluline katalüsaator, Martin Helme katse mängida Jaak Madison jõuga nurka, see kahtlemata oli. Nagu teame, osutus taoline pürgimus Helmele igas mõttes bumerangiks. EKRE opositsionäärid ei valinud oma demarši ajastuseks ilmselt mitte juhuslikult hetke, mil Martin Helme pidi kaamerate ees seletama, miks tema häältesaak oli oluliselt kesisem kandidaadi omast, keda ta sisuliselt tõrjus ja kelle kampaaniale ta ka rahaliselt kaasa ei aidanud. Nii nagu Keskerakond veidi varem, lagunes EKRE seoses võimuvertikaali purunemisega kiirelt nagu legomaja. Metoodiliselt oli vahe vaid selles, et kui EKRE-s algas lagunemine olukorras, kus eliit proovis enda legitiimsust iga hinna eest säilitada, siis Keskerakonnas toimus kõik paralleelselt võimuvõtmisega.

Kolmandaks, nüüd on selge, et varises kokku ka aastaid Eesti poliitikat ilmestanud vastasseis Reformierakonna ja EKRE vahel, mis mingil määral asendas senist Reformi- ja Keskerakonna vastasseisu. See on nüüd lõppenud. Suur koll, kellega lapsi hirmutada, lakkas olemast.

Neljandaks, ja vastupidiselt paljude ootustele, Keskerakond ei surnudki ära. See tähendab, et nad jäävad Eesti poliitikas edaspidigi tooni andma. Suure tõenäosusega praegu pigem Tallinnas ja Ida-Virumaal, kuid kohalike omavalitsuste valimiste perioodil ei olegi seda kuigi vähe.

Viiendaks, ilmselt erakonna Eesti 200 saatus kulmineerub selle aasta augustis, mil toimub nende kongress. Null kohta Euroopa Parlamendis ei tähenda veel absoluutset katastroofi, küll aga emotsionaalset. Ilmselt Margus Tsahkna tiib erakonnas mõtleb nüüd pingsalt, keda panna vastaskandidaadiks Kristina Kallase vastu. Mina hetkeseisuga küll ei oska öelda, milline inimene Eesti 200 liidriks sobib või saab, aga omaette küsimus on, kas see strateegilisest vaatepunktist enam palju päästab. Elame-näeme.

Isamaa ja Sotsiaaldemokraadid on ainsad valged luiged, kelle maine selles poliitikatsüklis veel oluliselt pihta pole saanud. Aga on ette näha, et just nende erakondade ümber koondub Eesti poliitika järgmise perioodi põhiline pingetelg. Reformierakonna liider ehk tulevane peaminister peaks olema rumal, kui ta ei kasutaks kõiki võtteid ja vahendeid, et meelitada Isamaad koalitsiooni, kui nende jaoks on põhiküsimus kärpesuutlikkus ning parempoolse poliitika demonstreerimine. Milline saab olema Sotsiaaldemokraatide vastus? Kas senisest tihedam koostöö Keskerakonnaga igas mõttes? Mina seda küll ei välistaks.