Hiljutisi meediakommentaare lugedes jäi mind kummitama mõte, kuidas endine Reformierakonna linnapoliitik Pere võttis kokku peamise põhjuse, mis pani teda erakonnast lahkuma. Ta väitis, et erakonnas valitseb “mikromanageerimine” kui keskne juhtimispraktika. Justkui déjà vu’na meenus mulle Taavi Rõivase üle kümne aasta tagune kõne, kus ta sõnastas toonase erakonna visiooni, mille põhiidee oli, et Eesti ei vaja enam suurt narratiivi, vaid peenhäälestust. Aga küsime: ehk on tegemist trendiga, mis on Eesti poliitikat pikemalt vaevanud?
Õigupoolest analüüsisime koos kolleegidega Eesti poliitilist juhtimist peaministrite lõikes[1]. Poliitiliste liidrite süstemaatilisemaks analüüsiks otsustasime kasutada klassikalist poliitilise juhtimise ja selle mõju teoreetilist mudelit, mille töötas välja üks mõjukamaid Euroopa politolooge Jean Blondel [2]. Meie analüüs näitas, et suuremaid muutusi esile kutsuvaid poliitilisi liidreid nägime Eesti puhul üsna ammu: ligikaudu 15 aastat tagasi. Näiteks liigitasime peaministrid Rõivase ja Ratase Blondeli maatriksi alusel manager-tüüpi poliitikuteks, kelle eesmärk polnudki muutuste esilekutsumine. Kaja Kallase liigitasime aga keskmise kaaluga muutuste esiletoojaks, eelkõige tema silmapaistva rolli tõttu välispoliitikas. Ainus poliitiline liider, kes meie hinnangul tõi Eesti ühiskonda tõeliselt suuri muutusi nii struktuurses kui ka ideoloogilises mõttes, oli Mart Laar. Muide, Blondel ise liigitas sellesse kategooriasse näiteks Lenini ja Mao.
Muidugi elab iga poliitiline liider oma ajas. Võib ka nii mõelda, et kui ühiskond on juba “valmis”, siis võib-olla vajamegi manager-stiilis liidreid. Liiatigi olid need kriisid, millega Ratas ja Kallas pidid silmitsi seisma, teistsugused kui 1990ndatel. 2015. aasta Euroopa rändekriisist alguse saanud sündmuste jada – COVID-19 pandeemia, kõrge inflatsioon, sõda Ukrainas ja majanduslangus – on eeldanud poliitilistelt liidritelt häid kriisijuhtimise oskusi ja tugevat suhtlemist avalikkusega. Teisalt ei olnud Savisaare ega Laari esimesed valitsused sugugi vähem kriisidest mõjutatud: riigi ülesehitamine, baas-seadusandluse kujundamine jne näivad tänaste poliitikute ülesannete kõrval pigem väljakutsed, mis on sõna otseses mõttes teises dimensioonis.
Aga miks see siis nii on, et poliitikud ei ole enam orienteeritud pakkuma ühiskonnale kestlikke lahendusi? Üks vastus peitub kahtlemata selles, et nüüdisaja liberaalse demokraatia poliitprotsessid on olulisel määral meediastunud. Märkimisväärne osa poliitikute ja nende professionaalsete abiliste ajast ning energiast kulub mainekujundusele, meediasuhetele. Nende kahe kokkupuutepunkti on hästi defineerinud Eric Louw[3], nimetades seda nähtust “haibiks”. Haip tähendab põneva või entusiastliku õhustiku teadlikku stimuleerimist. Samas on sellesse kodeeritud ka teadlikkus, et loodav tuntus võib olla oma olemuselt liialdatud, bluff või isegi pettus. Arvestades, et Eesti poliitikaring on väikeriigile omaselt kitsas, tegelevad haibiga paraku sageli ka parteijuhid ise. Ja olukorras, kus hüpoteetilise peaministri esimene instinkt on varahommikul ärgates hakata Delfi uudiseid refresh’ima, on arusaadavalt midagi valesti.
Sellest tulenevalt tekib paratamatult küsimus: kui poliitikud käituvad üha enam justkui masinad, siis ehk ei olegi meil tehisaru ajastul professionaalseid poliitikuid vaja? Arvestades, et üle kahe miljardi inimese osaleb valimistel Ameerika Ühendriikides, Indias, Euroopa Liidus, Ühendkuningriigis (maailma demokraatlikes maades) ja paljudes teistes riikides, võiks poliitikud ise olla märkimisväärne kokkuhoiu koht. Eksperimente on juba tehtud. Suurbritannias Brightonis on kodanikel olnud võimalus hääletada AI Steve’i poolt – see on ärimees Steve Endacotti loodud avatar. Valijad said Steve’iga suhelda ja esitada talle küsimusi tema poliitiliste vaadete kohta alates kohalikust eluasemepoliitikast kuni LGBTQ-õigusteni. Seejärel koostas Steve nende vastuste põhjal poliitika, püüdes esindada oma (potentsiaalsete) valijate vaateid ja väärtusi. Üks AI Steve’i suhtes umbusklik kohalik võttis asja tabavalt kokku: “Tehisarul ja poliitikutel on üks ühine joon: neid ei saa usaldada.”
Oma raamatus “Homo Deus” väidab Yuval Noah Harari koguni, et ehk peaks tehisaru meie eest hääletama, kuna tal on võime mõista sügavuti meie veendumusi ja eelistusi ning sobitada meid seejärel parteide ja kandidaatidega, kes tõenäoliselt teevad meid “õnnelikuks”. Ja tõepoolest – kui poliitikud, kes peaksid pakkuma tulevikuvisioone, piirduvad mikromanageerimisega, siis mine tea, võib-olla ei olegi meil lähitulevikus parteipoliitikuid enam vaja. Olles siiski optimist, võiks vähemalt hakata arutama, millistele kriteeriumitele nad peavad vastama.
Allikad:
[1] Saarts, T., Lumi, O., Kalev, L. Introduction to Research on Political Leadership in Central and Eastern Europe. – A Companion to Political Leadership in Central and Eastern Europe after 1990. Brill
[2]Blondel, J. (1987). Political leadership: Towards a general analysis. London: SAGE Publications.
[3] Louw, E. , The Media and Political Process, second edition, London, Sage, 2010.
Edasi, 23.03.26
