Kas on sellist asja, mille puhul võiks öelda, et Eesti poliitika on stabiilne? Jah, on – selleks on valimisliitude toetus. Kui tahad vallamaja võtit, tuleb rääkida asfaldiaukudest, kooli soojast söögist ja bussigraafikust – ning teha seda inimestega, keda valija tunneb nimepidi, kirjutab Ott Lumi.
Nominaalselt võtsid valimisliidud üle Eesti suurima tüki häältest. Kuigi võrdluspildis on valimisliidud kohalikel valimistel alati olnud edukad. Seekord võtsid nad 23,9% häältest, eelneval kolmel korral vastavalt 24,3% (2021), 27,27% (2017), 22,7% (2013). Samas, arvatavasti on see laiem trend, kus inimesed väiksemates kohtades tahavadki teha oma valikuid rohkem kogukonnapõhiselt. Oma rolli mängib siin ilmselt ka üleüldine parteiline väsimus. Olukorras, kus näiteks koalitsioonierakondade populaarsus on kahepeale kokku 12–13 protsenti, ei ole siin midagi imestada.
Ainus erakond Eesti poliitika lähiminevikus, kes on ajalooliselt kohalikel valimistel võitnud valimisliite, on Keskerakond ja seda Savisaare võimuperioodil. Seekord paistis silma, et teatud erakondade kohalikud poliitikud eelistasid mastaapselt kandideerida valimisliitudes.
Ennekõike puudutab see Reformierakonda, aga müstilisel põhjusel ka sotse, kelle „maavolikogude“ saadikud, kes valdavalt Rahvaliidu taustaga, samuti osalesid valimistel läbi valimisliitude. Seekord oli sotsidel risti vastupidine olukord: nad pigem õnnestusid suurlinnades, mitte valdades. Seda sümboliseerib ka erakonna esimehe nõrk tulemus Türi vallas.
Üleriigilise poliitika mõttes mängis siin kindlasti rolli ka üleüldine pettumus ja poliitika polariseeritus. Võtmefaktorid olid siinjuures hinnatõusud ja maksutõusud, mis mõjutasid valijaid seekord ka kohalike valimiste kontekstis. Laias laastus oli erakond Isamaa defineering nendest valimistest kui valitsuspoliitika referendumist miski, mis kindlasti viis paljud valijad valimiskastide juurde. Seda ilmestas ka rekordiline osalus, peaaegu 60% (viimaste aastate üks kõrgemaid). Ilmselt tulid kohale ka need, kes muidu KOV valimistel “vaikivad”. Olgugi et tõenäoliselt reageerisid aktiivsuse kasvuga eeskätt vene keelt emakeelena rääkivad inimesed, keda motiveeris seekord terve rida teemasid – alates kiriku tülist, lõpetades valimisõiguse piirangu teemaga.
Kahtlemata oli nende valimiste fööniks, kes justkui tõusis tuhast, Keskerakond. Üle riigi oli see poliitiline jõud kõige edukam konkurentsis teiste erakondadega. Keskerakonna teine tulemus (21% häältest valimisliitude järel) oli minu jaoks asi, mida ma ei oleks osanud oodata. Sellist tulemust Keskerakonna puhul ei oodanud tegelikult mitte keegi. Selle tingis eeskätt rahvuslik aspekt, mis näitas, et rahvuste lõhe on endiselt suur. Kahtlemata, seda eeskätt klassikalistes Keskerakonna mõjupiirkondades, Tallinnas ja Ida-Virumaal.
Eraldi tuleb tunnustada SDE valimisstrateegiat Tallinnas, mis töötas väga hästi. Samuti olid need valimised edukad Parempoolsetele, sest Tallinna volikokku saamine oligi suuresti selle erakonna põhieesmärk.
EKRE oli nendel valimistel suurim ebaõnnestuja. Nende sõnumikood oli küll üleriigiliselt mobiliseeriv, kuid kandidaadipink jäi liiga lühikeseks selleks, et õnnestuda just kohalikel valimistel. Ilmselt erakond ei kujutanud ette, millist mõju omas partei suurpuhastus nende endi ridades möödunud aastal, mida on tunnistanud ka erakonna esimees ise. EKRE bränd justkui pidi “kandma”, aga väljaheidetud kohalike liidrite puudus maksis kõvasti kätte.
Isamaa edu just maakondade linnades oli reitingu põhjal ette ennustatav ja erakonna esimehe valik mängida end peamiseks valitsusele vastanduvaks jõuks kujunes ilmselgelt edukaks strateegiaks, mis ladus Isamaale sellise valimisedu. See, kas Isamaa suudab head tulemused ka sisukateks koalitsioonideks vormistada, selgub lähinädalatel. Kui läheb nii nagu Tartus juba läks, võib see olla nende jaoks suuresti Pyrrhose võit.
Kokkuvõttes saatis neid valimisi teatud vastuolulisus. Ühest küljest defineeris just Isamaa lõppenud valimiskampaania põhikonflikti kõige edukamalt ning see tõi edu eeskätt linnades ja suurtes valdades. Teisalt näitas see kampaania, et üleriigiliste loosungite aeg KOV valimistel on pigem läbi. Kui tahad vallamaja võtit, tuleb rääkida asfaldiaukudest, kooli soojast söögist ja bussigraafikust – ning teha seda inimestega, keda valija tunneb nimepidi. Selle tõestuseks oli valmisliitude edu.
Edasi, 23.10
