Uus valitsus on startinud. Laevas on kindlama käega kapten, aga kui palju ta kurssi suudab ja soovib muuta, on veel ebaselge.
Uue valitsuse majanduspoliitilise kursi edukust on ilmselt veel vara hinnata. Majandusteadlane Indrek Saar analüüsib valitsuse kasinuseksperimendi (sest see on selle valitsuse kaubamärk) õnnestumise võimalikkust ning leiab tõenäoliselt adekvaatselt, et lõpuni selles kindlust pole, aga seda ei saa ka välistada. Poliitilised riskid on alustava valitsuse kohta enam-vähem teada. Esimene varitseb juba sel sügisel, kui populaarsust koguvad sotsid ja hetkeseisuga seda kaotav Reformierakond peaks olema paratamatult tülikursil, seda muidugi juhul kui Reformierakond leiab üles enda klassikalise liberaalse pale. Selles osas on õhus veel ka küsimus, miks ei võiks ka pensionärid olla solidaarsed ülejäänud ühiskonnaga, keda kärbitakse. Mis eristab noori peresid pensionäridest?
Kui nn rea ministeriaalsed kärped isegi võivad õnnestuda, siis lisaraha vajadus tervishoius on kapitaalne ehk 167,3 miljonit. Eesti tervishoiu mudel on juba vaata et 25 aastat olnud sotside sõnastatud ja domineeritud. Jäik, vaid solidaarsuspõhisusest kinni hoidmine, mis teiste sõnadega on tähendanud eitust innovatiivsete juhtimismudelite rakendamisele ning erasektori suuremale kaasatusele, on selle reaalsuse keskne nimetaja. Seni aga räägivad päevauudised jätkuvalt sellest, kuidas poliitikud ikka veel arutavad riiklike monstrumhaiglate ehitamist ja kuidas eiratakse mõistlikke erakindlustusel põhinevaid lahendusi. Aga ehk midagi muutub?
Seoses valitsuse nn maksupaketiga tuleb tõdeda, et põhimõtteliselt pole siin maailmas mitte midagi uut, pigem kõik asjad korduvad. Aga seda antud juhul antipoodselt. Ehk, näib nii, et vanad väärtused enam näiteks Reformierakonnale olulised pole. Veel enam, endi püstitatud dogmasid proovitakse justkui ise ümber lükata. Ettevõtete tulumaksu kaotamine, nn emapalk, millest küll sai hiljem bürokraatlikus keeles vanemahüvitis, ning iga valimistsükli järel uus eraisikute tulumaksu langetamine – see oli aastaid justkui Reformierakonna mantra, poliitikute keeles väljendades: kuldmunad. Mõni tehnokraat või bürokraat võib ju vabalt minu teksti lugedes öelda, et ah, mis see elukauge politoloog siin seletab kakskümmend aastat tagasi aset leidnud poliitilistest sündmustest. Äkki tal on õigus? Elame-näeme. Lisan ühe nüansi. Christopher Hood, briti politoloog, on rõhutanud, et poliitiline retoorika ei ole pelgalt sõnad, vaid võib olla tõhus vahend poliitiliste otsuste tegemisel ja elluviimisel, aga eeskätt kommunikatsioonis. Samas Hoodi sõnul on mündil paraku ka teine külg – nimelt rahvas kipub kõlavaid loosungeid mäletama.
Maksutõusud on olnud nüüd pikalt arvamusliidrite ja opositsiooni kriitikatule all, nendest täiendavalt rääkimine tundub ebaoriginaalne. Küll aga on vähem tähelepanu pälvinud hiljutine sotsiaalkaitseministri väljaütlemine vanemahüvitise lae osas. “Lagi, milleks on kolmekordne Eesti keskmine palk, on kõrge. See küündib sinna viie tuhande euro alla ja Eesti on ilmselt ainukene riik maailmas, kus lapse ühel vanemal on võimalik olla poolteist aastat kodus, et väikelast kasvatada. Ma arvan, et on väga hea, et meil selline võimalus on, aga see hüve on tegelikult ühiskonnale üsna kulukas.” Arvatavasti Reformierakonna ideoloogid kakskümmend aastat tagasi ei maganud sellel öösel hästi. Sama minister on tegelikult juba pool aastat tagasi selle teemaga kimpus olnud; ERR-i portaal vahendas siis uudist, kuidas peaminister Kaja Kallas ei lükanud tagasi väidet, et poliitikaringkondades arutatakse riigieelarve raskuste tõttu ka vanemahüvitise maksmise perioodi lühendamist. Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ütles toona, et sellisest asjast pole valitsuses üldse juttu olnud. Arvatavasti ei olegi meil põhjust ministrit süüdistada, sest vaevalt tema kuuldes nii strateegilist küsimust arutati.
Kokkuvõttes olen mina uue valitsuse suhtes positiivse ootusega, kuidas muidu saakski.
