USA poliitiline süsteem ühes kaheparteimudeliga on peaaegu sama vana kui riik ise. Võiks küsida, kas tõesti ei ole võimalik pakkuda ka kolmandaid alternatiive? Ja miks pole seda siiani Ameerikas juhtunud?
Vaidlus selle üle, milline on adekvaatne parteisüsteemi mudel, on kestnud ca 100 aastat. Esimese Maailmasõja järgse üle-euroopalise demokraatia kogemuse pealt tekkis arusaam, et mitmeparteisüsteem, ühes proportsionaalse valimissüsteemiga, on kurja juur. Meenutagem Prantsusmaa 3. ja 4. Vabariiki, sõjajärgsete Itaaliat, Weimari Saksamaa kogemust ning nende resultaate või kasvõi sõjaeelset Eesti Wabariigi kogemust – tundus, et mitmeparteisüsteem on üks teguritest, mis tingib lõhestunud ühiskondi, maailmavaatelist polarisatsiooni ja vastutusvõimetuid erakondi.
Pärast II maailmasõda kujunes välja arusaam, et Briti kaheparteimudel on demokraatia stabiilsuse seisukohalt parim teadaolev variant. Samas juba 70ndete lõpus saadi aru, et ka mitmeparteisüsteemid võivad olla töötava demokraatia aluseks, seda Beneluxi, Skandinaavia ja mitmete teiste Lääne-Euroopa riikide näitel. Samal ajal hakkasid kerkima esile ka kaheparteimudeli mured – esindatud olid ainult kaks peamist seisukohta, mis võib põhjustada poliitiliste seisukohtade mitmekesisuse puudumise. Teiseks, poliitiline maastik ja debatiruum võib muutuda väga polariseerunuks, kus kompromissidele on vähe ruumi.
Kui nüüd vaadata viimast poliitika tippsündmust ehk USA presidendivalimisi, siis realiseerunud on needsamad riskid. Kui Donald Trump võitis esimest korda presidendivalimised, arvasid paljud, et selline süsteemivälise elemendi rünnak peavoolu arusaamale poliitikast on lihtsalt ühekordne statistiline viga, siis nüüd seda enam mingil juhul väita ei saa. Sellega seoses on mitmed poliitika kommentaatorid tõstatanud küsimuse, kas sa äkki just kaheparteisüsteem pole mitte asi, mida peab reformima.
Mitmed USA ajaloolased on tegelikult toonud välja, et tänane olukord sarnaneb sellega, mis juhtus pärast industrialiseerimist ja maailmakaubanduse buumi 19. sajandi teisel poolel. Esimene globaliseerumise ajastu lõi rikkust ja töökohti, kuid tekitas ka palju kaotajad ja sotsiaalseid muutusi, mida varem polnud nähtud: traditsioonilised käsitööalad kadusid, põllumajanduslikud töökohad kadusid automatiseerimise tõttu ning maapiirkondade kogukondade elatustase langes järsult. Sellele järgnes pikk ebastabiilsuse ja rahvarahutuste periood, mida ilmestas populistlik retoorika, eliidivastasus, jõukusevastasus ja protektsionism. Me võime ju küsida, et mis rolli see faktor tänasel päeval mängib – USA majandusel läheb ju tervikuna hästi? Kuid kui me vaatame nn „sinise vöö osariike“, mis said viimastel presidendivalimistel otsustavateks, siis seal olid vabariiklaste lootused seotud valijatega, kes on madalama kvalifikatsiooniga ja tegutsevad madalama tootlikkusega „traditsioonilistes“ tööstusharudes, nagu töötlev tööstus ja ressursside kaevandamine. Ka nüüd läks peale eliidivastasus, protektsionism ja võõra vaen. Ometigi, USA poliitiline süsteem, ühes kaheparteimudeliga, jäi ellu ja kestab siiamaani.
Võiks küsida, kas tõesti ei ole võimalik pakkuda ka kolmandaid alternatiive? Jah, iga nelja aasta tagant esitlevad end kandidaadid kogu poliitilise spektri ulatuses kui kolmandat alternatiivi, olles nn iseseisev kandidaat, ja märkimisväärne hulk ameeriklasi ka hääletab nende poolt. Aga veel enam inimesi ütleb, et nad hääletaks kolmanda valiku poolt, kui nendel kandidaatidel oleks vähegi lootust mingile mandaadile.
Paraku unistus kaheparteisüsteemi murdmiseks on utoopiliselt julge, sest USA süsteem on peaaegu sama vana kui riik ise. Enam kui 200 aasta jooksul on iga Ameerika president kuulunud oma valimise ajal ühte kahest suuremast poliitilisest rühmitusest – kas föderalistid või demokraatlikud vabariiklased, demokraadid või whigid ning alates Abraham Lincolni päevadest demokraadid või vabariiklased. Nimetused on muutunud, sisu on sama.
Selles rangelt kaheerakonnasüsteemis peetakse sõltumatuid/kolmanda partei kandidaate sageli värdnähtudeks – nad lisavad värvi valimiste kajastamisse, lõbustavad avalikkust ja pakuvad kõneainet poliitikasketšide jaoks. Aga ei enamat. Kaheparteisüsteem on midagi, mis kuulub Ameerika poliitilisse kultuuri samamoodi, kui Eesti rahvuskultuuri osaks on rahvatants. Näiteks 1996. aasta valimiste ajal ütlesid Simpsonid ühes oma multikas, et nemad ja ülejäänud ameeriklased hääletaksid pigem kosmosest pärit tulnuka kui kolmanda erakonna kandidaadi poolt. Sellest tehti mitmeid populaarseid karikatuure.
Peamine tegur, mis tagab USAs kaheparteilisuse püsimise isegi siis, kui valijad näivad olevat pettunud mõlemas erakonnas, on riigis kasutatav „first-past-the-post“ valimissüsteem. Nagu Prantsuse hinnatud politoloog Maurice Duverger (Political parties their organisation and activity inthe modern state. 1954) defineeris, soodustab selline valimiskorraldus kaheparteilist kaksikvõitlust kahel peamisel põhjusel.
Esiteks heidutab selline süsteem väiksemaid erakondi valimistel osalemast, kus ainult üks kandidaat võidab oma ringkonnas, isegi kui tal on vaid üks hääl rohkem, kui järgmisel kohal oleval kandidaadil. Teiseks, „first-past-the-post“ süsteemis kõhklevad inimesed sageli oma hääle andmist väiksemale erakonnale, mis otsustab valimistel üksi osaleda. Isegi kui neile meeldivad kõige rohkem mõne väikepartei seisukohad, hääletavad nad kartuses „raisata“ oma häält ning eelistavad ühte kahest suurerakonnast. Tänapäeval olukorras, kus meedia dikteerib poliitikat, on kolmanda võimaluse võit veelgi ebatõenäolisem.
Politoloogias on siiski väga vähe universaalseid „seadusi“, sest inimesed (valijad) on oma olemuselt ettearvamatud. Hiljutised uuringud on tõepoolest vaidlustanud Duvergeri seaduse ainumõeldavuse teatavates riikides, nagu näiteks Indias või Ühendkuningriigis. Siiski, Inglismaa liberaalne partei oli viimati peaministrierakond 102 aastat tagasi, kui seda rolli kandis David Lloyd George. USAs on üksikuid näiteid, kus osariigid, nagu Alaska, Maine ja New York´i linn, kasutavad alternatiivseid valimismudeleid.
Kokkuvõttes ei ole ka viimaste valimistega seoses olemuslikult mõtet rünnata valimissüsteemi. Kandidaat, kes viimati mängis paremini „väljakuulutatud“ mängu, võitis. See ei tähenda seda, et ameeriklased ei peaks analüüsima, kas kehtivad reeglid on neile parimad.
