Tallinna Ülikooli Bibliotheca Politica kirjastuselt ilmunud Yannis Papadopoulose raamat «Kriisis demokraatia?» toob eesti keeleruumi nüüdisdemokraatia probleemide süsteemsema käsitluse.
Hiljuti „Bibliotheca Politica“ raamatusarjas ilmunud Yannis Papadopoulose raamat „Kriisis demokraatia“ toob eesti keeleruumi nüüdisdemokraatia arenguväljakutsete süsteemsema käsitluse. Seda on tulnud oodata üllatavalt kaua, eriti arvestades, kui olulised on need küsimused tänapäeva lääneriikide poliitika mõistmiseks. Kuidas toimivad juridiseerumine, mediatiseerumine või presidentaliseerumine ning milles seisneb ees- ja tagalavapoliitika lahknemine, saab lugeda raamatust endast. Siin püüame võimalikku lugejat sellesse sisse juhatada valitud teemade kaudu laiemas uurimisvälja kontekstis.
Selleks, et nüüdisdemokraatia kriisi teemat avada, tuleb põgusalt markeerida demokraatia kriisi kui diskursuse ajalugu. „Demokraatia kriisi“ nüüdisaegsete käsitluste juured ulatuvad 1960ndate aastate lõppu, mil seoses sel perioodil kätte jõudunud heaoluühiskonna esimese laine ebastabiilsuse kätte jõudmisega kaasnes ka riigiteooriate taasmõtestamine. Tekkinud ulatuslikule poliitilisele ebastabiilsusele reageerisid nii parempoolsed kui ka vasakpoolsed mõtlejad.
Esimeste seas oli silmapaistvaks autoriks Huntington, kelle põhiline tees seisnes selles, et positiivsete sotsiaalmajanduslike muutustega ei pruugi kaasneda positiivset dünaamikat demokraatia- ja valitsemisprotsessides, kuna majanduse areng ja poliitiline stabiilsus ei pruugi olla teineteisega seotud nähtused. Vastupidi, mida vabamad ja kontrollimatumad on erinevad huvirühmad ja aktivistid, seda rohkem on vaja tugevdada poliitilisi institutsioone, mis suure tõenäosusega võib kaasa tuua hoopis rohkem autoritaarsust. Paremvarjundiga käsitluste kuldaeg oli 1970.–1990. aastatel, kui sellised autorid nagu Brittan, King ja Crozier kirjutasid valitsuse ülekoormusest poliitkonjunktuurse ülelubamise ja huvirühmadest kasusaajate üha uute nõudmiste tõttu. Lahendust nähti poliitika ja valitsemise ratsionaliseerimises, riigiaparaadi edasise laienemise piiramises, turusarnaste korraldusviiside laiendamises, selgetes tööülesannetes ja tulemusjuhtimises ning muudes sellesarnastes lahendustes, mida on üldistavalt nimetatud uueks avalikuks juhtimiseks (new public management, vt Sootla, Kalev 2020).
Seevastu teise grupi olulisemad autorid, Habermas ja Offe, vaatasid demokraatia kriisi uusmarksistlikust lähtepunktist. Kriisi juurpõhjus on ressursside ebaõiglane jaotamine ja erakapitali disproportsionaalne akumulatsioon. Nad postuleerisid, et kuigi 20 sõjajärgset aastat keinsianistlikku majanduspoliitikat näitas ära, et suures pildis on võimalik ajada õiglase ressursijaotusega majanduspoliitikat, siis pikas perspektiivis ei taga see stabiilset demokraatiat, kuna majandusele vajutavad oma pitseri erinevad kõrvalmõjud, nagu materjalide puudus, poliitika ebastabiilsus jne. Seetõttu on nende lahendus jätkata püsivalt ulatuslikku riigi sekkumist majandusse heaolu ja demokraatia tugevdamiseks, mis on ainus võimalik tee ka riigivõimu legitiimsuse ja poliitilise stabiilsuse säilitamiseks.
Miks võiks olla Papadopoulose raamatu lugemine oluline lääne poliitika kriisi kontekstis laiemalt? Esiteks selleks, et tekitada teatud süsteemsus nüüdisdemokraatia kriisi faktorite seas. Papadopoulos kirjeldab selle protsessi peamisi osiseid nagu presidentaliseerumine (Poguntke ja Webb, 2005), deparlamentaseerumine (von Beyme, 2000), mediatiseerumine (Manin, 1997; Mazzoleni ja Schulz, 1999), tehnokratiseerumine (Cain jt, 2003; Hibou, 2015; Davies, 2017), rahvusvahelistumine (Moravcsik, 1994), väljadelegeerimine (Dunleavy, 1991), bürokratiseerumine (Schmitter ja Trechsel, 2004), kartellistumine (Katz ja Mair, 1995), eestkostedemokraatia (Dalton jt 2003) ja agenturiseerumine (Egeberg ja Trondal, 2009). Ka Ott Lumi oma doktoritöös opereerib suuresti nende muutujate kaudu, asetades rõhu lähtuvalt uurimuse fookusest presidentaliseerumisele (Savoie, 2008), eestkostedemokraatia riskidele (Dalton jt 2003) ja kartellistumisele (Webb and Poguntke, 2005) (Lumi, 2022).
Teiseks, raamat annab lääneriikide nüüdisdemokraatia pingetele laiema tervikvaate. Selleks võtab Papadopoulos oma missiooniks näidata ära erinevate demokraatia riskitegurite seossuhteid. Näiteks tõstab Papadopoulos esile, et kuna poliitikud kalduvad keskenduma tänapäeval võimupoliitikale ning otsima kõikvõimalikel viisidel hääli ja toetust, kipub poliitikakujundus kui sisule suunatud tegevus jääma teistele ametikandjatele, mis toob kaasa poliitika avaliku arutelu ja poliitikakujunduse praktilise arutelu kasvava lahknemise ning poliitika väiksema loogilise järjepidevuse. Nii väheneb ka kodanike võimalus poliitilise tegevuse ja valimiste kaudu poliitikat mõjutada, mis kahandab nende motivatsiooni poliitiliselt tegutseda. Samal ajal erakonnapoliitikas jätkub valimisvõitlus, nagu oleksid poliitikud peamised otsustajad.
Või näiteks, kuidas Papadopoulus kirjeldab presidentaliseerumise ja kartellistumise omavahelisi seospunkte. „Olukorras, kus parteide eheda toetajaskonna pinnas aheneb, on nad sunnitud üha enam nuputama, kuidas enda toetajaskonda regenereerida. See ei tähenda, et rohujuuretasandi demokraatia ja kodanike aktivism oleks erakondade jaoks olulisemad, vastupidi, eristumist üritatakse saavutada meedias läbi erinevate vastandumisstrateegiate. See muudab poliitilise debati erakondade eliitide ja juhtkondade demokraatia “mänguks”. Kui poliitikute ja valijaskonna distants üha suureneb, kaob ka tasakaal parteide sees. Kuna paralleelselt väheneb ka parlamentide võime kontrollida valitsusi, hakkab võimukese koonduma üha rohkem peaministrite ja osade riikide puhul ka presidentide kätte. Poliitiline protsess tervikuna hakkab kalduma presidentaliseerumise poolelise eliidi suhtes kriitilised või isegi umbusklikud. Suur hulk võimu on nende käes, kes ei pea demokraatlikku vastutust kandma. Nii toimub poliitika kui võimule suunatud tegevuse ja sisulise poliitikakujundamise üha suurem lahknemine, mis on vähemalt tähelepanelikumatele vaatlejatele hästi märgatav. Parlamentaarsete institutsioonide nõrgenemine, poliitiliste otsuste tehnokratiseerumine, eestkostedemokraatia teke ning poliitika ja poliitikakujundamise lahknemine viivad demokraatia kvaliteedi allakäiguni“.
Kokkuvõtlikult võib poliitilist ummikseisu sellise kriitika võtmes iseloomustada järgmiselt (Kalev 2021). Kodanike eelistuste killustumine viib erakondade suhtekorralduslikumale ja manipulatiivsemale seosele liikmete ja valijatega. Seda võimendab meediastumine ehk poliitikute kohanemine kommertsialiseerunud massimeedia värvikusejanuga, aga viimastel kümnenditel ka sellega üha paremini manipuleerima õppimine. Vaatemängupoliitikale ja võimusuhetele spetsialiseeruvatel poliitikutel ei jää piisavalt aega sisuliseks poliitikakujundamiseks ega valitsemiseks ning nii lähevad nad kaasa tehnokratiseerivate algatustega, nagu agenturiseerimine, turusarnastamine, juridiseerimine, kohtuvõimustamine ja pädevuste loovutamine nii siseriiklikele kui ka rahvusvahelistele tehnokraatlikele institutsioonidele. Tulemusena lahkneb häältele suunatud eeslavapoliitika valitsemisele suunatud tagalavapoliitikast ning kujuneb omalaadne topeltmäng, kus demokraatliku raamistiku sees toimitakse teiselaadsest loogikast lähtudes.
Raamat keskendub probleemideni viivatele mehhanismidele, seda võib vaadata ka lähtepinnasena asjade parandamiseks. Niisuguseid küsimusi käsitlevad põhjalikumalt teised raamatud, näiteks Mark Evansi ja Gerry Stokeri „Päästes demokraatiat,“ mis on valitud Bibliotheca Politica sarja järgmisse tõlkeringi ja saab seega loodetavasti peagi ka eesti keeles kättesaadavaks. Ent ka Papadopoulose raamatu viimases peatükis on lühidalt visandatud edasiliikumisvõimalusi.
Ehk olulisim on tõdeda, et demokraatia taastugevdamine on pidev töö, sest arusaamad ja korralduslahendused muutuvad ajas ning seda võiks võtta rahulikult ja praktiliselt. Süsteemi sihipärane parandamine on eriti keerukas demokraatliku valitsemisviisi puhul, mis peab ühendama alt üles rahvavõimu ja ülevalt alla toimuva võimukasutuse, tekitama arengu ja korraloome koostoime ning püsima legitiimsena sisemiselt ja konkurentsivõimelisena väljapoole. Selle raskusi märkasid juba antiikautorid, samas on need igal ajastul ja maal eripärasel kujul. Demokraatia kvaliteedi parandamiseks on vaja olla teadlik võimalustest ja piiridest meie ajal ning selles osas on Papadopoulose raamatu lugemine kindlasti kasuks.
