Kahtlemata on meie poliitikas olnud erinevaid silmapaistvaid isikuid, kuid selleks, et olla mängumuutja, ei piisa ainult inimese tugevatest omadustest. Selleks on vaja ka õigel ajal õiges kohas olla ning teha enam-vähem õigeid asju. Minu hinnangul on Eesti poliitikas selliseid isikuid olnud neli, ütleb Eesti poliitika mängumuutjaid analüüsides Ott Lumi.
Kui mul paluti kirjutada teemal “mängumuutjad ehk game changers”, olid esimesed tekkinud assotsiatsioonid poliitikast üsna kaugel. Juhtimisteadusest tuli pähe näiteks David McAdamsi samanimeline raamat, kus autor mänguteooriast lähtudes püüab selliste eluliste kategooriate kaudu nagu pühendumine, reguleerimine, kokkulepped, kättemaks, usaldus ja suhted näidata, kuidas erinevad isikud suudavad tuua ootamatuid pöördeid väga erinevates valdkondades alates meditsiinist kuni spordini.
Meenus veel teinegi juhtimisteaduslik käsitlus, nimelt Margaret Wheatley teos “Juhtimine ja loodusteadus: korra otsingul kaootilises maailmas”, vist üks edukamaid juhtimisraamatuid viimase 25 aasta jooksul. Raamat põhineb kaoseteoorial ja postuleerib, et arusaam kaosest kui muutuse instrumendist on iga organisatsiooni edu alus, sest tasakaal viib hääbumisele. Selle käsitluse aluseks on omakorda Ilja Prigožini (vene päritolu Belgia füsikokeemik ja teadusfilosoof, Nobeli auhinna laureaat) arusaam avatud süsteemide termodünaamikast ja dissipatiivsete struktuuride fenomenist, millel jällegi põhineb ameerika matemaatiku ja meteoroloogi Edward Lorenzi sõnastatud liblika(tiiva)efekt. Praktikas avaldub liblikaefekt selles, et keerukate süsteemide käitumist on raske prognoosida, sest iga piiratud mudel, mis püüab säärast süsteemi jäljendada, jätab arvestamata osa informatsiooni algseisundi kohta. Kui näiteks simuleeritakse ilmastikku, ei saa arvestada iga liblika tiivalöögist tekkivat õhukeerist. Kaootilises süsteemis iga taoline viga ajapikku võimendub. Seega, mängumuutvad olukorrad tekivad harilikult suhteliselt juhuslikest olukordadest.
Ühiskonnateaduses tegeleb muutuste jälgede ajamisega ajalooline institutsionalism, mis uurib pöördeliste, tavaliselt konfliktsete ajaloosündmuste rolli institutsionaalsete muutuste käivitamises. Eeldatakse, et praeguste institutsioonide toimimise (st toimijate käitumismustrite ja valikute) mõistmiseks tuleb minna ajas tagasi kriitilisse murrangupunkti (critical juncture) ning selle seletamisega püüda aru saada kogu järgneva arengu sisust (Hall ja Taylor, 1996)(1). Klassikalistes ajaloolise institutsionalismi teoreetilistes analüüsides pööratakse esiteks tähelepanu institutsioonide rajasõltuvusele ja rõhutatakse väliste šokkide rolli; teisalt on olulisel kohal lähenemine, kus analüüsi keskmesse asetatakse aktiivne institutsionaalsest keskkonnast mõjutatud toimija. Seega, et meil oleks põhjust rääkida mängumuutjatest sõna tõsises mõttes, peame minema ajas tagasi ja otsima üles need kriitilised murrangupunktid, mis on loonud aluse olukordadele, kus teatud tasakaal katkes ja said üldse tekkida mängumuutvad liidrid. Sellega tahan öelda ka, et liidrid ise ei määra ajalugu, vaid ajalugu vormib mängu muutujaid, kes õigel ajal õiges kohas olid. Võiks öelda, et mängumuutjad on lihtsalt kõige osavamad rajasõltuvusel surfajad.
Neli mängumuutjat Eesti poliitikute seas
Minu hinnangul on Eesti poliitikas selliseid isikuid olnud neli: Mart Laar, Lennart Meri, Andrus Ansip ja Arnold Rüütel. Nimetan neid tähtsuse järjekorras, nii nagu mina seda tunnetan. Mõneti võiks asetada siia rivvi ka Edgar Savisaare. Jah, tema teened esimese üleminekuvalitsuse ajal olid kindlasti suured ja tema hilisemad teened vene erakonna tekke takistajana kaalukad, aga teda kui poliitikut ma siiski mängumuutjate kategooriasse ei asetaks. Tunnetuslikult oli tegemist osava taktikuga, kuid tema strateegiline roll jäi mulle küsitavaks.
Mängumuutjad Eesti poliitikas. Kollaaž.
Mart Laar oli Eesti poliitikas vaieldamatult isik, kes tekitas eraldiseisva rajasõltuvuse. Just seeläbi, et ta sümboliseerib Eestit kui radikaalsete reformide riiki. Ei ole kahtlust, et teda võib nimetada mängumuutjaks, kui võrrelda Eesti ja teiste idabloki riikide saatust. Võib ka öelda, et osalt oli tegemist juhusega: Eesti valikud 90ndate alguses olid õiged, kuid otsustajad ise täiel määral kindlasti ei tajunud oma tegevuse jälgi. Teiseks võib ju öelda, et Mart Laar kui mängumuutja oli maailmameister kopeerimises ja iseenesest kopeeriti suhteliselt lihtsaid lääne lahendusi, aga see ei muuda asja olemust.
Lennart Meri roll mängumuutjana on üsna ilmne: ta rebis Eesti riigi vaimses ja intellektuaalses mõttes idast lahti. Mida iganes me temast endast ka ei arva, tema roll selles oli vaieldamatult fundamentaalne.
Olgugi et Meril ei olnud täitevvõimu volitusi, võib tema mõjukust siiski võrrelda Prantsuse presidendi Charles de Gaulle’iga just selles plaanis, et tema kehtestatud arusaam Eestist kui riigist oli selge ja kindlalt reljeefne.
Andrus Ansip oli teistlaadi poliitiline liider, aga olles Eesti peaminister üheksa aastat, tõestas ta, et Eesti vabariiki on võimalik juhtida tasakaalukalt. Tema roll oli stabiliseerida poliitikat ja majandust ning tõestada, et Eesti suudab olla nii Euroopa Liidus kui ka NATO-s liikmesriik, mis toimib tõrgeteta. Seda võib vaadata kui vähetähtsat aspekti, ent olukorras, kus jutt oli Eesti riigi lõplikust küpsemisest, oligi just seda vaja. Ehkki mõnes mõttes tähistas Ansipi võimuletulek Eesti poliitikas stagnatsiooniperioodi algust, on stabiilsuse säilitamine omaette väärtus. Tema valitsusperiood võinuks vabalt lõppeda peaministri volituste olulise laienemisega, sest nii mõnedki aluskriteeriumid selleks olid olemas: majanduskriis, vastandlike rahvuslike meeleolude üleskerkimine, euro kasutuselevõtuga kaasnenud võrdluspilt Eesti ja Lääne-Euroopa elatustaseme lõhest. See kõik võinuks vabalt lõppeda Ungari fenomeniga, kus riigijuhil sõitis katus pealt.
Mis puudutab Arnold Rüütlit, siis paljud võivad ju naerda, miks ma tema mängumuutvate poliitikute sekka asetan, aga mul ei ole mingit põhjust seda mitte teha. Kas me kujutame ette, et Eesti oleks tormiliste reformide perioodi rahulikult üle elanud, kui meil poleks olnud sellist poliitilist liidrit nagu Arnold Rüütel? Mina seda ette ei kujuta, sest 90ndatel kehastas ta kahtlemata lootust nende inimeste jaoks, kellel polnud üleminekuprotsessis hästi läinud. Tema kui mõnes mõttes svammpoliitik, kelle roll oli kogu kibestumus ja pettumus endasse imeda, oli minu hinnangul tõesti mängumuutev persoon.
Loo moraal on niisiis see: kahtlemata on meie poliitikas olnud erinevaid silmapaistvaid isikuid, kuid selleks, et olla mängumuutja, ei piisa ainult inimese tugevatest omadustest. Selleks on vaja ka õigel ajal õiges kohas olla ning teha enam-vähem õigeid asju.
Mõnes mõttes võiks ju küsida, kas nüüd ongi game changer’ite aeg Eesti poliitikas läbi. Hetkeseisuga ma kedagi silmapiiril küll ei näe, aga nagu ütlevad eelmainitud klassikud, siis lähtuvalt liblikatiivaefektist ei olegi võimalik säravate liidrite esilekerkimist ette ennustada.
Viited:
(1) Hall, A. P., Taylor, R. C. R. (1996). “The Potential of Historical Institutionalism: a Response to Hay and Wincott”. Political Studies, XLVI, 958–962.
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas Edasi.org.
