Väärtuslik poliitika on alati maailmavaatest laetud, aga see ei peaks tähendama seda, et osapooled jõuavad nende positsioonide vastandamisel välja hullumeelsusteni.
Hetkel Eestis oleme tunnistajaks järjekordse valitsuskoalitsiooni sünnile. Mulle näib, et vahelduseks oleme saanud, vähemalt akustiliselt poliitilise koalitsiooni, kellele pole jäetud ajalist ruumi tegelda niisama haldusega. Seega, paradoksaalselt, vähemalt avaliku kommunikatsiooni mõttes, oli selle koalitsiooni sünd (selles valimistsüklis juba kolmas), heas mõttes poliitiliselt laetud, täis poliitilisi eesmärke, mida pidi väljendama kokkupressitud ajaraamis. Võiks isegi öelda, et õhus oli tunda „maailmavaateid“.
Reformierakond oli see osapool, kelle roll on hoida silma peal eelarve tasakaalul, nagu see peaks olema kohane ühele paremliberaalse maailmavaatega erakonnale. Nemad on selles koosluses hoidja erakond.
Isamaa kui üha enam jagaja maailmavaatega erakonna (hiljuti nõuti avalikult, et tuleks hakata kompenseerima inimestele osaliselt ka küttepuude ostu) rolliks oli rõhuda punktidele, mis tegelevad inimestele „head tegevate“ küsimustega, näiteks nn sotsiaalse elektri küsimus, rohkem eri (pere)toetusi jne. Ei saaks öelda, et maailmavaade puuduks, see on lihtsalt muutunud paremkonservatiivsest sotsiaalkonservatiivseks.
Teise, ajalooliselt ja klassikaliselt jagaja erakonna, sotsiaaldemokraatide, läbi maksuvaba miinimumi kasvu oma sotsiaalsust väljendada, pole üllatus. See on olnud nende vana poliitika. Nad on seda väljendanud juba aastakümneid ja öelnud juurde, et maksuvaba miinimum peab olema võrdne alampalgaga (tõsi küll, mujal maailmas on see olnud pigem paremkonservatiivne poliitiline samm loogikas, et jätta vaesemale rahvale rohkem raha kätte). Aga selge poliitiline sõnum, pole mõtet norida.
On selge, et Eesti poliitiline traditsioon ei väärtusta maailmavaateid sellisel kombel, nagu vanades suurtes ja välja kujunenud demokraatiates. Väike ühiskond, ollakse harjunud, et maailmavaade pole määrav. Aga maailmavaate kui sellise roll on tervikuna Euroopa multipolaarses poliitilises süsteemis hakanud vägagi kõikuma.
Veel enam kõigub see üdini bipolaarsetes poliitilistes süsteemides nagu USA. Bipolariseerituse taust ei seisne mitte ainult ideoloogilistes kriteeriumites, vaid on ennekõike seotud poliitilise süsteemi struktuuriga, mis USA puhul märgib ajalooliselt kaheparteisüsteemi. Ka multipolaarses parteisüsteemis mängivad hariduslik-varanduslik, staatus ja nahavärv oma rolli poliitiliste eelistuste kujunemisel, kuid bipolaarses poliitilises keskkonnas see kõik võimendub. USA puhul räägitakse poliitilisest kriisist ennekõike ultrabipolariseerumise tingimustes, mis tähendab lihtsas keeles seda, et nii konservatiivsed kui liberaalsed valijad ja ka poliitikud on üksteise suhtes üha antipaatsemad ja distantsemad.
USA puhul on jõutud isegi nii kaugele, et mängus on geneetika. Nimelt populariseerib geneetilise maailmavaate lähenemist sealne tuntud psühhiaater ja telekommentor Gail Saltz, kes väidab, et ca 72% maailmavaatest paneb paika ajuehitus. Väide tugineb tema poolt tõlgendatud uuringutel, mis on toonud välja, et konservatiividel on suurem parempoolne mandeltuum. See on piirkond ajus, mis töötleb emotsionaalset informatsiooni paremini ja kutsub inimesi ettevaatlikkusele. Liberaalidel on uuringute kohaselt suurem vöökääru eesmine osa, mis vastutab uue informatsiooni vastuvõtmise eest ja muudab selliseid inimesi uutele asjale avatumaks. Isegi kui selline arusaam oleks vettpidav, on küsitav, mida me praktilises poliitika mõtestamises selle infoga pihta hakkaks. Kas üldvalimiste korraldamise asemel inimestele aju MRT uuringuid korraldama? Vist pole lahendus.
Kahtlemata sõltub maailmavaate kui nähtuse tõlgendus palju kontekstist. Olulisem kui aju-uuringud on fakt, et nii Ameerika kui ka Euroopa poliitikas otsitakse üha rohkem nn juuri. Ehk siis, ajalugu määratleb üha enamate valijate liikumist. Nagu meilgi, näiteks monumendipoliitika, mis küll siinses kontekstis on üha enam saamas konsensuspoliitikaks.
Seda teevad isegi need politoloogid, kelle jaoks maailmavaade varem oli rõhutatult vähetähtis. Näiteks Fukuyama, kes 30 aastat kuulutas ajaloo lõppu ja kahtles ideoloogiate rollis tuleviku poliitika mõttes. Seesama Fukuyama kirjutas viimases raamatus „Identity“(1), et poliitikaanalüütikud ja poliitikud on ära unustanud, et hegel-kantiliku traditsiooni kohaselt on poliitilise inimese kõige olulisem baaskategooria identiteet, tehes oma lähenemises tõsise kannapöörde.
Identiteedikesksust on täiendavalt lahanud poliitikaajakirjanik Ann Applebaum (2), ennekõike Ungari ja Poola näitel ning eelkõige populismi kontekstis, kus ta räägib, et väga paljud tänaseks radikaliseerunud populistlikud poliitikud olid 90ndate alguses ja isegi 00ndate alguses „normaalsed“, läänelikus käsitluses konservatiivsed või liberaalsed poliitikud. Viimased olukorras, kus neil lasus tugev väline surve teha reforme, aga aegamööda ja surve taandudes algas kapseldumine ning kuivõrd nende poliitilise oleku identiteedi alusmüür rajanes siiski rahvusküsimusel, siis üldise konteksti radikaliseerumise läbi on ka nemad radikaliseerud ja on praegu kuulumas Ungari ja Poola mõistes nende populistide ridadesse, kelle jaoks demokraatia kui selline ei ole põhiväärtus.
Legendaarsed politoloogid Richard Katz ja Peter Mair (3) on pakkunud välja mõningaid oma retsepte lääneliku poliitika stabiliseerimiseks. Nad pakuvad välja, et poliitiline eliit peab muutma oma käitumist ning olema senisest oluliselt vastutustundlikum kodanikkonna suhtes; et tuleb olla oluliselt aktiivsem osapool debatis populistidega, mis algab võimest paljastada nende valesid; et tuleb pöörata rohkem tähelepanu iseenda tegevustele kaasava poliitika ülesehitamisele ning senisest enam keskenduma oma toetajate informeerimisele, mis aitaks paremini eristada fakte valedest ning olla võimekam selgitamaks, et valitsuse suutlikkusele elu muuta ei saa olla utoopilisi ootusi ning et kompromisside tegemine on normaalne viis kooseksisteerimiseks.
Selle jutu resümee on, et väärtuslik poliitika on alati maailmavaatest laetud, aga see ei peaks tähendama seda, et osapooled jõuavad nende positsioonide vastandamisel välja hullumeelsusteni. Vaatame, kuidas läheb sellega värskel koalitsioonil.
Viited:
1. Fukuyama, F. (2018). „Identity: The Demand for Dignity and the Politics of Resentment“.Farrar, Straus and Giroux
2. Applebaum, Anne (2020), „Twilight of Democracy: The Seductive Lure of Authoritarianism“, Knopf Doubleday Publishing Group
3. Katz, R. S., Mair, P.(2018). „Democracy and the Cartelization of Political Parties“. Oxford University Press.
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas Edasi.org.
