Näiteks, kust üldse tekkis idee pakkuda Urmas Sõõrumaale äkitselt Tallinna linnapea kohta? Mispärast üks parempoolne erakond jooksutas linnavalituse kinni lasteaia kohatasu tõttu? Kuidas seletada seda, et Maris Lauri justkui oli juba saamas linnapeakandidaadiks, aga siis otsustas tema erakond suunduda opositsiooni. Eriti arvestades seda, et tegemist on ajalooliselt erakonnaga kes eelistab iga hinna eest olla koalitsioonis. Kuidas seletada, miks poliitikud nii käitusid?

Mul oleks siin kaks seletust välja pakkuda, üks teooritiline, teine praktiline. Esimese sõnastas Nobeli preemia laureaat Herbert Simon oma piiratud ratsionaalsuse teooria läbi.

Ratsionaalse otsustusprotsessi mudelit kritiseeris Simon eeskätt läbi kahe momendi. Ratsionaalne valiku mudel eeldab, et otsustajad tunnevad kõiki võimalikke alternatiive ning oskavad ette näha iga alternatiivi kõiki tagajärgi. Tegelikkuses on informatsioon valikuvõimaluste kohta alati piiratud. Ajalugu on näidanud, et need kaks tingimust on alati volatiilsed majanduses, aga veel enam poliitikas.

Praktiline seletus tuleneb ei kelleltki muult kui Vladimir Iljitš Leninilt, kellele kuulub kurikuulus ütlus, et parteipoliitikas otsustavad kaadrid. Julgen spekuleerida, et linnavõimu ebastabiilsuse ja jadamisi langetatud väärate valikute taga oligi fakt, et kogenematud inimesed hakkasid ühtäkki langetama otsuseid. Ja kui ülemused lõpuks jõudsid Brüsselist tagasi, oli juba hilja. Kogukahju oli juba mastaapne.

Mitmed inimesed on ka viimasel ajal küsinud, kas ma oskan seletada, mis toimub Reformierakonnas. Olen öelnud ausalt, et ma tegelikult ei tea. Ka inimesed, kes on selle erakonnaga ajalooliselt olnud suhteliselt palju seotud, jäävad sellele küsimusele vastamisega jänni. Näiteks Reformierakonna liige ja suhtekorraldaja Annika Arras oli raskustes sellele küsimusele vastamisega (26.07, ERR intervjuu, Huko Aaspõllu). Samuti Reformierakonna kampaaniale kaasa aidanud Tarmo Jüristo leidis, et «Reformierakonna tegevus Tallinna võimukriisis on olnud käpardlik ja mitte omane erakonnale, kes on suutnud aastaid oma narratiivi avalikkuses kontrollida».

Aga poliitiline juhtimine ei piirdu vaid suutlikkusega kontrollida narratiivi. Poliitiline juhtimine eeldab üha rohkem ka kohanemist ettearvamatute vastaste ja keskkondadega. See nõuab õieti sihistatud taktikaid. Iga poliitiline võitlus on oma olemuselt duell – sinu käigud sõltuvad vastaste vastukäikudest. Mis tähendab seda, et täiuslikke lahendusi pole olemas, samuti puuduvad garantiid. Isegi geniaalsed strateegiad võivad vahel tekitada kaost.

Tundub, et juhuste roll on tervikuna kasvamas. Juhust kasutav oskuslik toimetamine eriti valimiskampaania perioodil võib poliitilise kursi pikaks ajaks paika panna. Selle tõestuseks on kasvõi Reformierakonna eelmise riigikogu valimiskampaania, kus tabati Ukraina sõja konteksti kõige paremini, millega saavutati ülivõimas võit. Kontrolliti narratiivi, tagantjärele vaadates vist isegi liiga palju.

Põhiküsimus on siiski, kuidas poliitilised liidrid suudavad korrigeerida ilmnenud probleeme ja ühiskonna arengut eest vedada. Briti poliitilise juhtimise ekspert John Storey on välja pakkunud kolm poliitilisele juhtimisele eriomast baasvõimekust. Esimene on arusaamine suurest pildist, teine suutlikkus panna asjad juhtuma ning kolmas tõlkida riigi laiem kurss arusaadavasse keelde. Mulle näib, et vähemalt viimased kümmekond aastat on Eesti poliitikas kõigi nende kolme kategooriaga omad probleemid. Õnneks on kohe valimised.