Alar Karis on alates 11. oktoobrist 2021 Eesti Vabariigi president juriidilises mõttes, kuid mõneti on tema küpsemine poliitiliseks liidriks võtnud loomuomaselt veidi aega. Tippteadlase taustaga riigiametnikult olekski ennatlik oodata imagoloogilist enese kehtestamist üleöö. Arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et president Karis astus oma tänase kõnega tõsise sammu enda kui liidri kuvandi loomisel ja enda presidentuuri stiili sätestamisel.
Sellest kõnest lähtub peaaegu pool välispoliitilisest essentsist. Ukraina sõda ei jäta presidendile ka muid valikuid. «Niipea kui ta ründab NATO liitlast, saab alliansi vastus olema kiire, purustav ja lõplik. Kohapeal. Vägi väe vastu. Olen selles kindel.» Lause, mida vajasid vabariigi presidendilt nii pereema kui ka välisinvestor. On parem tunne küll.
Aga ma pööraks oma lühikeses ülevaates sellest kõnest tähelepanu just teisele osale, kus president räägib riigi siseasjadest. Esmalt, kõne on retooriliselt kenasti balansis, põimides kokku pikaajalised ja olupoliitilised Eesti valikud. See on ka läbiv joon kõnes, ükskõik, kas ta räägib värskest inimarenguaruandest lähtuvalt vaimsest tervisest või siis kõige enam kriitiliselt näppu viibutavast kõne osast ehk Karise Eesti majanduskäsitlusest anno 2023. Muidugi, teadlasele omaselt ei valmista talle probleemi analüüsida hariduse ja majanduse seossuhteid ilma suurema sõnavahuta. Konkreetselt ja ilma pilti ilustamata.
Karis paneb meie ette üllatavalt turupõhise majanduse käsitluse. Just kõne selles osas, kus on juttu lõdvast eelarvepoliitikast ja laristavast poliitsektorist, näitas president, et tal on julgust rääkida asjadest nii, nagu need on. Kui mul on valida maailmavaateliselt selgesõnalise ja laiavalguva udutaja vahel, eelistan iga kell esimest. Mis siis, et see lõik kõnest ei pruukinud just otseselt suurendada tema populaarsust. Selge jutt on rohkem väärt kui mee moka peale määrimine.
Kui mul on valida maailmavaateliselt selgesõnalise ja laiavalguva udutaja vahel, eelistan iga kell esimest.
Torge Euroopa Liidu bürokraatia pihta ja üleskutse tõlgendada rohepööret ratsionaalselt, samuti õiglane ja otsekohene kriitika valitsuste saamatuse kohta energiapoliitika ja taristuprojektide elluviimissuutlikkuse asjus – see on roll, mida rahvas presidendilt ootab. Et keegi ütleks vähemalt korra aastas välja, et kulla poliitikud, võtke end kokku, saaks märksa paremini.
Arvan, et selle kõne stiil skitseerib juba päris selgelt, milline tema kõnede taktimõõt edaspidi on. See ei ole dotseeriv, šokeeriv ega kurjustav, nagu oleme näinud mõningate endiste presidentide puhul. See on rahulik akadeemilises mõttes ja hästi struktureeritud arutlus.
Presidendi kõnet raamistavad kaks tsitaati. Esimene on Tammsaarelt ja teine Juri Lotmanilt. Juba selles tsitaatide valikus peegeldub intelligentne ja reflektiivne Eesti riik, kus ei ole häbi elada.
Artikkel on esmalt ilmunud ajalehes Postimees.
