Eile lõppenud europarlamendi valimised indikeerisid ka ühte-teist Eesti poliitika osas lähemas tulevikus. Proovin markeerida mõningaid olulisi seiku, mida just sisepoliitiliselt tasuks jälgida.
Esiteks, ei saa üle ega ümber Isamaa võidust. Üldiselt nende kampaaniastrateegia, kehastada peamist valitsuse vastast jõudu, õnnestus, aga konkurentsis kahe mandaadi peale sai siiski otsustavaks Jüri Ratta kampaania.
Ratas oli valimiste suurüllataja, kes suutis, vähemasti nende valimiste kontekstis, laiendada oluliselt Isamaa traditsioonilist valijate baasi. Ratas apelleeris läbi sotsiaalmeediakampaania võrdlemisi oskuslikult nii noortele kui ka naisvalijatele, mis suure tõenäosusega tõi Isamaale kaks mandaati.
Kas Isamaa suudab võidukurssi hoida 1,5 aasta pärast toimuvatel omavalitsuste valimistel, on hetkeseisuga veel vara öelda.
Eilne võrdlemisi sinine Eesti kaart lubaks seda justkui ettevaatlikult arvata, aga need valimised on oma loomult hoopis teistsugused.
Pealegi on siin võtmekomponendiks küsimus, mis saab vahepeal Reformierakonnast, kellega lõviosa häältele konkureeritakse.
Ilmselt on meil siis tegemist uue Reformierakonna liidriga, kes vahetult enne valimisi ei hakka erakonna mitteformaalse liidriga tüli norima, riskides partei valimistulemusega.
Kui Reformierakond ei suuda ka kohalikel valimistel tuua Eesti parteikaardile olulisel määral sinise kõrvale kollast tagasi, siis on juba põhjust teha julgemaid ennustusi riigikogu valimiste kontekstis. Varem mitte.
Teiseks, parempoolsete esilekerkimine ja Eesti 200 häving. Kusjuures, ma ei jaga nende kommentaatorite arusaama, et nende erakondade käekäik on midagi, mida on võimalik vaadata peegelpildis. Seda sellepärast, et nende erakondade profiilid on piisavalt erinevad.
Vähemalt senimaani üritab Parempoolsete tuumik ehitada üles Eestis ainulaadset ideoloogiapõhist erakonda. Eesti 200-t karistati just selgrootuse eest, mida see erakond on demonstreerinud viimase aasta jooksul valitsuses olles.
Ka ei ole üksüheselt seotud ühe ebaedu ja teise edu. Eesti 200 puhul on selge see, et ees on liidrivahetus. Mis suuna tõenäoline uus juht Kristina Kallas võtab, me veel ei tea. Ilmselt vasakpoolsema ja liberaalsema.
Parempoolsete osas ma ennustaksin, et neil on kõik võimalused tõusta juba järgmisel aastal toimuvatel kohalikel valimistel reaalselt Eesti poliitika kõrgliigasse.
Kui seal pole kompetentsi, kuidas ehitada kohalikku organisatsiooni, siis kus siis veel. Mõtlen ennekõike Res Publicast tuleneva know-how peale.
Kolmandaks, mulle tundub, et eksisid need, kes kuulutasid juba nende valimiste järgselt Keskerakonna surma. Ennekõike Mihhail Kõlvarti tulemus ütleb, et Keskerakonna olemasolu Eesti poliitikas nii kergelt ei haihtu.
See aga teeb Keskerakonnast – nii Tallinnas kui ka Ida-Virumaa linnades – endiselt erakonna, mis mängib järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel jätkuvalt kõrget mängu.
Mõneti, kui vaadata väga julgelt olukorrale otsa, ei välistaks ma ka Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide tihendatud koostööd, miks mitte ka koostöölepet tuleviku perspektiivis, sest valijabaasi mõttes suudaks need kaks erakonda üpris hästi teineteist täiendada.
Institutsionaalseid koondumisi ei maksaks välistada ka paremtiival. Oleme ausad, lisaks rahale napib ka ideid.
Artikkel on esmalt ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht.
