Mõne päeva pärast on ukse ees Euroopa Parlamendi (EP) valimised, aga ei mul, ega laiemal avalikkusel, pole nende valimistega seoses teravaid tundeid. Seda kinnitab ka valimisaktiivsuse prognoos. Üldiselt on imelik, et kui terves Euroopas ennustatakse pigem rekordilisi valimisaktiivsusi, siis Eestis on situatsioon vastupidine. Hetke seisuga võib vaid püstitada hüpoteese, miks see on nii.
Esiteks, valimised on alati inimeste jaoks toiming, mille puhul tahetakse elementaarsetki intriigi, aga seekord on tunne, et seda justkui ei ole.Teiseks, ehk on inimesed väsinud lihtsalt „suursaadikute valimisest“. Pealegi, nagu ütles mulle üks debatte jälgiv ajakirjanik, paljud traditsioonilised „eurosaadikud“ ei tea enam Eesti „päris“ probleeme. Lisaks, nende seas puudub ere superstaar, nagu seda oli Indrek Tarand 2009 aasta valimistel, mis justkui õigustaks isikuvalimisi.Ja kolmas ja võib-olla kõige peamisem probleem on see, et Eestis pole ka käivitunud valimisdebatt nende teemade ümber, mida me näeme kõikjal vanas Euroopas. Nendeks on ennekõike migratsiooniteema ning rohelepe. Mõlemad kaks teemat on tinginud olukorra, kus üle-Euroopalises vaates on debatt suhteliselt elav. Eriti võiks esile tõsta migratsiooniküsimuse, kus oleks loogiline, et sarnaselt muu Euroopaga, veaks debatti EKRE, aga nende kampaaniasuutlikkus antud teemal on väga kesine, mida kajastab ka nende reiting.Ei aita ka see, et Eesti erinevate meediaväljaannete poolt korraldatud valimisdebattide arvukus on ilmselt kõikide aegade kõige suurem. Nii tundubki, et parteide suutlikkus ja ennekõike visioon jääb selles kampaanias lahjaks. Mis on selle resultaat – me viibime pigem kummalises välispoliitika valimiste keskkonnas, kus tooni annab pigem sisepoliitika.
Seda indikeerivad ka meediapoleemika keskmes olevad küsimused – kuidas ikkagi läheb parempoolsetel; kas Keskerakond kõrbeb või ei; milline valimistulemus ootab ilma Ansipita Reformierakonda jne. Märksa vähem räägivad inimesed (kui üldse) teemadest nagu, kas Ursula von der Leyen suudab moodustada uut koalitsiooni või milline on Itaalia peaministri Meloni lõplik valik, mis puudutab europarlamendi fraktsiooni.
Kui võtta neid valimisi, kui sisepoliitilisi, siis oleks ju aus vaadata situatsiooni nii, et küsimuse all ongi see, kumb osapool jääb domineerima – kas opositsioon või koalitsioon. Võrdlemisi polariseeritud Eesti poliitilise keskkonna puhul tunduks selline küsimuse asetus igati arukas. Laias laastus, mulle tundub, et koalitsioon on siin olnud võrdlemisi edukas, vaatamata Eesti 200 erakonna ära kukkumisele. Aga tõde selgub mõne päeva pärast, kui on selge koalitsiooni ja opositsiooni lõppvahekord.
Hetke seisuga ennustavad kaks põhilist Eesti reitinguagentuuri seda vahekorda erinevalt. Üks prognoosib 4/3 võitu koalitsioonile ja teine opositsioonile. Mõnes mõttes ongi tobe sellisel moel Euroopa Parlamendi valimisi hinnata, kuid mulle tundub, et lähtuvalt selle kampaania iseloomust, me hakkamegi neid valimisi nii valideerima.
Teatud Euroopa riigid, ennekõike suuremad (Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania) kasutavad suletud nimekirju EP valimistel (Eesti katsetas 2009 aastal), seal on erakonna toetuse – reitingu ja valimistulemuse korrelatsioon kõrgem ning selline prognoos adekvaatsem. Vähemalt teoreetiliselt peaks see soodustama erakondade kõrgemat ideoloogilisust antud valimistel. Muide, 2009 oli Eestis ka senistest valimistest kõige kõrgem valimisaktiivsus, 44%. Siin võib ju kahtlemata püstitada ka küsimuse, kas see oli seotud valimissüsteemiga või asjaoluga, et Keskerakonna esinumber antud valimistel oli Edgar Savisaar.
Lähtuvalt oodatavast madalast valimisaktiivsusest, määrab lõpliku valimistulemuse erakonniti nende suutlikkus oma valijat südasuvel valima meelitada. Kas ka seekord Eesti valija valib europarlamenti „suursaadikuid“ või lähtub seekord veidi rohkem sisepoliitikast, näeme juba 9ndal juunil.
