- Populistide võit reaalse võimu mõttes see midagi dramaatilist veel ei tähenda.
- Võtmeteema, mis neid erakondi omavahel ühendab, on kahtlemata migratsioonivastasus.
- Eesti erakonnad oma nimekirjade koostamisel näitavad välja üllatavalt ebaratsionaalseid valikuid.
Õige pea on Eestis käes Euroopa Parlamendi valimiste aeg ja sellele eelnev kampaania. Võiks veidi mõelda ette ja küsida, mis on nende valimiste eripära, kirjutab Ott Lumi.
Viimased uudised
Ilmselt on selleks senisest veelgi kaalukam sisepoliitiline rõhuasetus nii Euroopas kui ka Eestis. Euroopa tasandil on oluline mängumuutja paremradikaalide oluline tugevnemine. Parteipoliitiliselt toimub see kõik eeskätt vasaktsentristide ja roheliste arvelt. ECFRi jaanuaris avaldatud uuring prognoosis, et Euroopa-vastased populistid võidavad valimised tõenäoliselt üheksas liikmesriigis (Austria, Belgia, Tšehhi Vabariik, Prantsusmaa, Ungari, Itaalia, Madalmaad, Poola ja Slovakkia) ning tulevad teiseks või kolmandaks veel üheksas riigis (Bulgaaria, Eesti, Soome, Saksamaa, Läti, Portugal, Rumeenia, Hispaania ja Rootsi).
Nende prognooside kohaselt kuuluvad peaaegu pooled järgmise Euroopa Parlamendi kohtadest Euroopa Parlamendi liikmetele, kes ei kuulu kolme tsentristliku fraktsiooni ehk kristlike demokraatide, sotsiaaldemokraatide ja liberaalide sekka. Samas reaalse võimu mõttes see midagi dramaatilist veel ei tähenda, sest Euroopa paremäärmuslikud erakonnad on ühisrinne ainult paberi peal, oma tegelikkuses on nende ühtekuuluvus ja koostöövõime, vähemalt seni, olnud väga väike. Siiski pole välistatud kristlikest demokraatidest, et konservatiividest ja paremradikaalidest võib tekkida parempoolne koalitsioon, mis oleks esmakordne selline liit.
Võtmeteema
Võtmeteema, mis neid erakondi omavahel ühendab, on kahtlemata migratsioonivastasus, aga üha enam Euroopa Liidu kliimapoliitika ja tervikuna majanduse situatsioon. Isegi Saksa juhtiva peavoolu erakonna, Saksamaa konservatiivse CDU/CSU liidu juhtivad liikmed on avaldanud Saksa meedias väga kriitilisi artikleid Euroopa Liidu kliimapoliitika suhtes ning Saksamaa CDU/CSU liidumaa peaministrid ja kõrgemad liidupartei liikmed soovivad taas kasutusele võtta tegevuse lõpetanud tuumareaktorid ning kavandavad ka uute tuumaelektrijaamade ehitamist. Seda olukorras, kus CDU endine liidukantsler Angela Merkel need 2011. aastal ära keelas. Igatahes me võime suhteliselt suure kindlusega väita, et Euroopa poliitika rõhuasetused muutuvad ja seda eeskätt tulenevalt sisepoliitilisest survest.
Euroopa Parlamendi valimised Eestis on ilmselt senisest enam samuti sisepoliitiliste teemade kantud, kuigi, nagu hiljuti Kantar Emori uuring näitas, kipuvad Eesti valijad ikkagi valima europarlamendi saadikuid kui suursaadikuid. Mitte niivõrd oma isikliku ideoloogilise eelistuse põhiselt, vaid isikupõhiselt. Enim hääli korjavate kandidaatide seas olid endiselt just tugeva välispoliitilise ja europarlamendi kogemusega saadikud, nagu Marina Kaljurand, Andrus Ansip, Sven Mikser ja Jaak Madisson.
Sealjuures on huvitav tähendada, et Eesti erakonnad oma nimekirjade koostamisel näitavad välja üllatavalt ebaratsionaalseid valikuid ennekõike Reformierakond, kes suutis erinevatel põhjustel ühe oma peamise häälemagneti, Andrus Ansipi välja vihastada, mis tõenäoliselt läheb neil maksma ühe mandaadi. Muidugi, ebaratsionaalsusi leidub ka teiste erakondade nimekirjades, nagu näiteks EKRE puhul Jaak Madissoni kandideerimine nimekirja viimasel positsioonil, olgugi, et europarlamendi valimiste kontekstis oleks tema õige koht olnud kindlasti esinumber. Samas, elu on näidanud, et positsioon avatud nimekirjadega valimisnimekirjas väga olulist rolli ei mängi. Seda kinnitab kasvõi Madissoni möödunud korra valimistulemus või Jana Toomi resultaat 2014. aastal.
Selles kontekstis on kindlasti huvitav jälgida Jüri Ratase võimalikku valimistulemust Isamaa viimase numbrina olukorras, kus tema kampaaniavõimekus ja iseseisva valijaskonna olemasolu on kahtlemata suur, olgugi, et küsimus on, kuidas Jüri Ratas on valitav kui Isamaa poliitik.
Euroopa Parlamendi valimiste tulemusi Eestis on siiski Eesti puhul raske ette ennustada, kuna valija valib üksikkanditaate. Teatud Euroopa riigid, ennekõike suuremad (Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania) kasutavad suletud nimekirju (Eesti katsetas 2009. aastal), seal erakonna reitingu ja valimistulemuse korrelatsioon kõrgem ning selline prognoos adekvaatsem. Kas ka seekord Eesti valija valib europarlamenti «suursaadikuid» või lähtub seekord rohkem sisepoliitikast, näeme juba 9. juunil.
Artikkel on esmalt ilmunud ajalehes Postimees.
