Sellise pealkirjaga võiks kokkuvõtlikult defineerida käesolevaid üldvalimisi Saksamaal Eesti vaates. Euroopas valitseb suur teadmatus globaal- ja julgeolekupoliitika tuleviku suhtes. Nüüd loodetakse Saksamaale. Piltlikult öeldes on miljonimängus osalev Saksamaa kasutanud juba ära kaks õlekõrt – rahva abi ja 50:50. Alles on võimalus helistada sõbrale ehk esmalt teha õige valik koalitsioonipartneri valikus.
Alustame kõigepealt sellest, et suure tõenäosusega Saksamaa esindaja selles miljonimängu stuudios on konservatiividele liider Friedrich Merz. Riigi valimissüsteemi tõttu on äärmiselt haruldane, et üks erakond võidab Bundestagis enamuse toetuse. Seda on juhtunud vaid üks kord, 1957. aastal CDU/CSU kristlike demokraatide puhul. Seega Saksamaa poliitilist elu iseloomustavad koalitsioonid, mis on moodustatud erakondade vahel, kes tulevad pärast valimiste käigus toimunud vastasseisu koos valitsema.
Aga kellele Merz esmalt helistab? Poliitiline loogika ütleb seda, et see kõne valitakse Saksa sotside peakorterisse, sest selline samm oleks kõikidest võimalustest parim. Analüütikud rääkisid enne valimisi, et põhimõtteliselt tuleks kõne alla ka nn “Jamaica” koalitsioon: CDU/CSU, Liberaalid, Rohelised. See variant on pärast FDP ehk Liberaalse Erakonna parlamendist väljajäämist ära langenud. Nüüd on võimalus, et koalitsiooni kaasatakse ka Rohelised, kuid sellel puudub laiem poliitiline loogika. Kahe erakonnaga valitsemine on märksa stabiilsem, lisaks on erakondade eliitidel olemas positiivne koostöö kogemus Merkeli viimasest koalitsioonist Sotsidega. Teoreetiliselt võiks rääkida vähemusvalitsusest, kuigi pärast II maailmasõda pole seda veel juhtunud. Eraldi küsimus on see, kas vastava kõne saab pärast häbiväärset kaotust Olaf Scholz või juba uus Sotside liider.
Sisepoliitiliselt on tulevase valitsuskoalitsiooni võimu kontuur enam vähem aimatav – varasemast rangem migratsioonipoliitika, Saksamaa ärimudeli ümbermõtestamine, võitlus Brüsseli bürokraatiaga ja senisest märksa jõulisem eelarvepoliitika, kuigi arvatakse, et see on pigem optimistlik idee, lähtuvalt sõja kontekstist.
Välis- ja kaitsepoliitikas on peavooluparteisid, mis on jätkuvalt pühendunud Ukraina toetamisele ja truud NATOle. Paremradikaalne AfD, mis pooldab tihedamaid sidemeid Venemaaga, on vastu sõjalisele abile Ukrainale. Koos vasakradikaalse BSWga pooldatakse ka Nord Streami gaasijuhtmete remonti ning tervikuna toetavad need kaks erakonda venemeelset poliitikat. Sellest lähtuvalt on ka kantsleri kandidaat Merz välistanud koostöö AfD-ga, kuigi alles äsja tehti sisserändepoliitikas koostööd selle sama erakonnaga. Ridamisi Saksa politolooge on tõlgendanud seda sammu kui midagi, mis röövis CDU-lt kolm-neli protsendipunkti reitingutes, kuigi vaevalt, et see konservatiividele suur mure on, arvestades, et nende ajaloolise rivaali valimistulemus oli nõrgim kõikidest valimistulemustest pärast II maailmasõda.
Saksamaa valimiste tulemusel on sügavad tagajärjed riigi välispoliitikale (eelkõige Hiina küsimuses), kaitsekulutustele ja Atlandi-ülestele suhetele. Uus valitsus peab toime tulema kasvavate pingetega Hiina osas, kuna Pekingi uus prioriteet on investeeringud Saksamaa autotööstusesse ehk labaselt öeldes selle ülevõtt. Eeskätt räägime Volkswageni tehastest. Nende varade omandamine Hiina poolt ei mõjuta mitte ainult Saksamaa tööstusmaastikku, vaid tekitab ka strateegilise dilemma. Kuigi Hiina investorid näevad Saksamaa autoturgu pikaajalise strateegilise võimalusena, peab uus valitsus otsustama, kas kiita sellised investeeringud heaks, arvestades laiemaid jõupingutusi vähendada majanduslikku sõltuvust Hiinast. See otsus paneb proovile Saksamaa võime tasakaalustada majandushuvisid geopoliitiliste kaalutlustega, sest suhted Hiinaga on üha pingelisemad.
Samal ajal kujundavad valimised Saksamaa lähenemisviisi Euroopa kaitsekulutustele. Scholz on teinud ettepaneku Euroopa eelarve-eeskirjade vabamaks tõlgendamiseks, mis lubaksid ajutisi erandeid kaitsekulutuste osas, mis ületavad NATO 2% SKT nõude. Kuid Rahandusministeeriumi ja teiste Euroopa partnerite vastuseis, kes väidavad, et kaitsekulutused tuleks paigutada olemasolevatesse eelarvetesse, muudab arutelu keeruliseks.
Neid probleeme ei kergenda Donald Trumpi tagasipöördumine Valgesse Majja. Tema esimesed poliitikasignaalid – näiteks läbirääkimised Venemaaga ilma Ukraina või EL-ita ja kaubanduspingete eskaleerumine ELiga – seavad kahtluse alla USA kui julgeolekupartneri usaldusväärsuse. Trumpi eesistumine sunnib Saksamaad võtma suuremat strateegilist rolli julgeoleku tagamisel Euroopa kontinendil. Oma võidukõnes Merz juba väljendas sama mõtet rangel moel.
Aga endiselt lähtub oht Saksamaa üha ebastabiilsemast sisepoliitikast. Parem- ja vasakpoolne populistliku poliitika laine pole midagi, mille vastu on kerge võidelda. Kui Friedrich Merz avaldas mõned päevad tagasi lootust, et ta pöörab Saksamaa kursi tagasi sinna kohta, kus see oli Konrad Adenauer või Helmut Kohli aegadel, siis ma arvan, et tegemist on fishful thinking´ sündroomiga. Aga lootus sureb viimasena.
Varasemaid pikaleveninud läbirääkimisi arvestades võiks naljaga pooleks öelda, et aega uuel kantsleril on. Viimane koalitsioonilepe, mis sõlmiti 2021. aasta novembris SPD, Roheliste ja FDP vahel, pandi Scholzi juhtimisel kokku kahe kuu pikkuste läbirääkimiste järel ja see oli 177 lehekülge pikk. Saksamaad alates 2013. aastast valitsenud Angela Merkeli juhitud „suur koalitsioon“ alustas läbirääkimisi, mis vältasid kolm kuud ja lõppesid umbes sama mahuka leppetekstiga. Friedrich Merz on julgelt väljendanud, et seekord tahab ta olla kiirem.
Edasi
