Vaatame retrospektiivselt äsja lõppenud valimiste võtmesündmusi ja prognoosime, millistel ristteedel parteid järgneval neljal aastal kulgevad.
Valitsus hakkab paika loksuma. Nüüd on siis selge, kes hakkab Eesti vabariiki valitsema järgmised … neli aastat? Küsimärk on lause lõpus, sest mitte kellelgi pole Eestis seni õnnestunud seda nelja aasta jooksul, mõtlen ühe ja sama valitsuskoalitsiooni raames, teha. Nüüd on see võimalus realistlikult olemas, kuigi ei maksa unustada, et Reformierakonnal on võimalik iga hetk valitsuspartnereid vahetada. Kas siis Keskerakonnaga kahekesi valitseda või vahetades SDE Isamaa vastu. Lõppude lõpuks on võimalik Reformierakonnal ja Eesti 200-l hädapärast ka kahekesi valitseda, 51 häälega saab hakkama küll.
Aga valitsuse lagunemist on siiski veel vara oodata, las see esmalt tekib. Üritaks vaadata retrospektiivselt äsja lõppenud valimiste võtmesündmusi ja prognoosida, millistel ristteedel parteid järgneval neljal aastal kulgevad. Laias laastus võiks need valimised kokku võtta nelja sambaga. Esiteks, Keskerakonna lüüasaamine ja sellega seotud suur segadus venekeelse valijaskonna seas. Teiseks, EKRE re-radikaliseerumine ja selle arengukursi jätkusuutlikkus selle erakonna jaoks. Kolmandaks, Reformierakonna domineerimine ja selle jätkusuutlikkus. Neljandaks, Isamaa ja sotside saatus.
Keskerakond
On selge, et ilma radikaalsete muudatusteta kaotab see partei järgmistel Riigikogu valimistel juba märksa rohkem kohti kui 10. Positiivne stsenaarium Keskerakonna puhul oleks ilmselt see, kui partei juhtimistüüri juurde tuleks oluliselt enam vene taustaga inimesi, kes hakkavad senisest jõulisemalt suhestuma Eestis vene vähemusega seotud teemadega. Alates venekeelse hariduse problemaatikast kuni Eestis elavate vene inimeste kaitsega ka kõigis muudes teemades. Tehes seda legaalsel kujul, mitte kremlilikult. Samuti on võimalik Keskerakonnal mingil määral hoida ajaloolist arusaama neist kui pensionäride erakonnast, kuigi konkurentsis Reformierakonna ja EKRE-ga on eakate sihtrühmas juba selgelt kaotamas.
Nii jääb üle nõustuda Postimehe intervjuus politoloog Martin Mölderi öelduga, et Keskerakonda ähvardab oht muutuda Ida-Virumaal ja Tallinnas teatud mõju omavaks regionaalseks erakonnaks. Ma arvan, et Eesti poliitikale tervikuna see head ei teeks. Aga isegi kui Keskerakonnal õnnestub kriis üle elada, ähvardab niiehknaa uue vene erakonna teke. Vaadates Ida-Virus 14 605 häält võtnud Eestimaa Ühendatud Vasakparteid, tuleb nõustuda Katri Raikiga, kelle sõnul Ida-Virumaa on ülejäänud Eesti küljes rippumas traagelniitidega. On hea, et KAPO on nüüd asunud tegutsema, aga see ei pruugi tähendada, et vastav nõudlus kuhugi kaob.
EKRE
Teine küsimus on EKRE (re)-radikaliseerumine. Kui viimastel kohalikel valimistel oli juba näha teatud märke, et EKRE kui erakond üritab end Eesti poliitikas normaaliseerida, siis äsjane valimistsükkel seda kindlasti ei kinnitanud. Vastandumine Eesti sõjaväele, ülimalt populistlikus stiilis valimiskampaania ja e-valimiste vastane labane protest kummutasid usu, et nad on suutelised Eesti demokraatia ja parteisüsteemi üldloogikaga senisest enam integreeruma. Jääb üle loota, et pikkamööda ja sammhaaval on see järgmise nelja aasta jooksul neil tehtav. See oleks Eesti demokraatia huvides. Muidugi, EKRE võib valida ka teise tee. Käituda Edgar Savisaare mustri järgi, mis tähendab kaevumist pikaks ajaks opositsiooni, riskides sellega seoses ka jäädavalt paariastaatusega.
Reformierakond
Mis puudutab Reformierakonda, siis nende käitumisstiil valitsuses määrab suures pildis ära tekkiva võimumoodustise stabiilsuse. Karisid siin leidub. Võtmeküsimuseks on suhtedünaamika Reformierakonna ja Eesti 200 vahel. Selles suhtes on kaks poolt nagu ikka, mõlemad võivad eksida. Piltlikult öeldes võiks seda väljendada nii, et üks ülikogenud meesterahvas on endale leidnud veel mitte nii kogenud, aga see-eest nägusa pruudi. Sellise suhtemudeli klassikaline oht on teada, ja see on nimelt truudus. Truudus on kahtlemata kahepoolne. Esmalt peab kogenum partner oskama viisakalt käituda, sest sellised pruudid võivad olla aeg-ajalt pirtsakad, aga ka pruut ise peab olema sedavõrd tasakaalukas, et ka kogenumat partnerit alatihti ei šokeeriks.
Teame, et Reformierakonna ajalooline probleem on oma partnerite hoidmine, eriti selliste, kes on võrdlemisi eluvõõrad ja kellel puudub poliitiline kogemus. Sellise allegooriaga võtaks ma kokku Reformierakonna ja Eesti 200 uue suhte põhilised riskid. Aga ka ilma selleta seisab Reformierakonna ees väljakutse valitseda Eestit väga suure mandaadiga. Üks asi on välispoliitika, mille najal valimised võideti, teine asi on peagi algav poliitiline argipäev, mida ääristavad intressitõus ja üha kõrgemad hinnad toidupoes. Seda tuleb suuta hallata oludes, kus erakond läheb võimu võtma ajalooliselt suurima meeskonnaga, kus erakonna enda hallata on rekordarv ministripositsioone. Lisaks tuleb suuta manageerida enneolematult suurt parteikaadrit alates ministritest kuni nõunikeni.
Sotsid
Näiliselt on olukord Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga kindlasti lihtsam, kuivõrd väga suure tõenäosusega on tegemist siiski valitsuserakonnaga, mis mingil määral partei üldpositsiooni kindlustab ja inimesi erakonnas rahustab. Sellele vaatamata pole sotside strateegiline seis kiita. Kui võtta mõõdikuks Riigikogu valimised, siis on see erakond oma positsioonidelt teinud pidevalt vähikäiku ja 2–3 kuud enne valimisi oli suhteliselt segane ka nende Riigikokku pääsemine. Samal ajal on minu hinnangul sotside võimalik ambitsioon väga selge. Olukorras, kus Keskerakond on sügavas kriisis, on lõpuks ometi võimalus hakata end vasaktiivas välja kujundama ja defineerima uusi valijagruppe. Esmalt peab aga ära otsustama, kas tahetakse liikuda pigem rahvaliidulikku nišši või viljeleda moodsat sotsiaaldemokraatiat. Senimaani, kuni erakond ei ole suuteline seda põhivalikut langetama, ei saa toimuda ka kiiret arengut ja kõik vanad riskid on endiselt üleval.
Isamaa
Ning viimaks küsimus Isamaast. Parafraseerides selle erakonna valimisloosungit, siis Isamaa on küll igavene, aga parteid siiski surelikud. Laenates ekspeaministri Juhan Partsi nende valimiste järgseid sõnu, siis valimiskünnisel kõikuv erakond ei saa enam pretendeerida vastutusele eestluse eest. Ilmselt on nende valik karmivõitu: kas radikaalne uuendus või riskimine eksistentsiga. Ma ei oska täpselt öelda, kuidas Isamaa peaks ennast uuesti üles ehitama, aga juhtmõte võiks olla siin see: kujundada strateegia, kuidas aegade jooksul tükkideks lennanud konservatiivne poliitiline liin uuesti kinni liimida. Jah, see on väga ambitsioonikas ülesanne ja nõuab ka juhtkonda, kes esmalt defineerib konservatiivsuse kui sellise uutel alustel. Kuidas tekitada erakond, mis võiks olla järgmistel valimistel emalaevaks nii parempoolsetele kui ka, miks mitte, Eesti 200-le – see saaks olla uueneva Isamaa ainus juhtmõte.
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas Edasi.org.
