Mida teha, et Eesti populism muutuks rohkem Soome moodi?
Valitsust on nüüd, peale valimisi, pekstud omajagu. Ei saaks öelda, et mitte asja eest. Valetamine on metoodiliselt sama, mis tõe varjamine. Üks tuntud Eesti ajakirjanik ütles mulle paar päeva tagasi, et tal on tegelikult kahju Reformierakonna tippudest, kes on valdavalt väga hea lastetoaga isikud ja kellel on valimiskampaania ajal riigi rahanduse seisu kohta tõe varjamise pärast nüüd kindlasti piinlik. Ma arvan ka, et on nii, aga seda “mõõdab” valija juba järgnevatel valimistel. Kuigi tõe varjamise poliitika on samuti omamoodi populismiharu, võiks siiski rääkida populismist tema ehedal kujul.
Foto: Priit Mürk
Ehk räägime valimiste kaotajast EKRE-st.
Eesti populismi lipulaeva EKRE kohta esitas mõtlemapaneva minianalüüsi kümmekond päeva tagasi Harri Tiido, arutledes, mis on populism ja miks on see arenenud meil võrreldes Soomega teisiti. Tiido tõi peamiste kriteeriumitena esile lugupidamatuse oma riigi vastu ja riigi üldise välispoliitilise kursi küsimärgi alla seadmise. Tiido nendib, et ta ei kujutaks ette Soome poliitikut ütlemas, et tal on kama kaks, kas Soome on vaba riik või oblast. Teise näitena toob autor välja, et ta ei kujuta ette, et mõni Soome valitsuspoliitik hakkaks naaberriigi peaministrit avalikult mõnitama (vihje Mart Helme sõnavõtule Sanna Marini kohta). Kolmandaks ütleb Tiido, et nii Timo Soini kui ka tema järglane Jussi Halla-aho on olnud n-ö Vene küsimuses ühel seisukohal, vast isegi kõige põhimõttekindlamad võrreldes teiste Soome poliitikutega. Teame ju EKRE veidralt flankeerivat stiili sel teemal. Tiido lõpetas oma analüüsi tõdemusega, viidates ühele “Euroopa analüütikule”, kes on defineerinud Soome ekre parketikõlbulikuks muutumist kui liikumist rahvuspopulistlikust erakonnast Euroopa paremradikaalseks parteiks. Lisaks nendib Tiido, et “Soome ekrel” oli programmiliselt palju ühist valimised võitnud Soome Koonderakonnaga, kui vaadata äsja lõppenud valimisi, kus Põlissoomlasi juhtis Riikka Purra (suurim häältesaak Soomes).
Kas leidub mingi sügavam seletus, miks Soome ja Eesti populismi teed on lahknenud? Alustame sellest, et 2017. aasta Oxfordi populismikäsiraamat vaatleb Eestit selgelt Kesk- ja Ida-Euroopa riikide sekka kuuluvana. Kui lähtuda sellest, siis Pirro (2014)* on välja toonud kolm peamist põhjust, miks Lääne-Euroopa populism erineb Kesk- ja Ida-Euroopa omast. Esiteks, olgugi et erinevalt Lääne-Euroopast pole paljud KIE riigid (seni veel) kujunenud immigrantide sihtpunktiks, on sellest ometi saanud KIE populistide lemmikteema. Populistlike KIE äärmuslaste tuumideoloogia on “põlisrahva” kaitse. Just eriti 2000ndatel tõusis valijate nõudlus nativismi järele ja populistlik radikaalne parempoolsus on end defineerinud (etnilise) “rahvuse kaitsjana”.
Teiseks täidab korruptsiooniprobleem KIE riikides populistide seisukohalt kahte funktsiooni: ühelt poolt on see populismi peamine vahend kujundamaks poliitmaailma dualistlikku pilti – “süütud” inimesed” versus “korrumpeerunud eliit”; teisest küljest tähistab korruptsioon teemat, mille kaudu populistid on kirjeldanud vajadust end “kommunistlikust minevikust lahti rebida”. Kolmandaks tähistas EL-iga liitumine KIE riikide populistide silmis üht olulist uut teemavälja. KIE populistlikud paremäärmuslased on hakanud mängima eelkõige väsimusele seoses EL-i liikmeks saamisega üles puhutud ootustele, mida võimendas 00ndate lõpu globaalsest finantskriisist tingitud vajadus kokkuhoiumeetmete järele.
Ei saaks öelda, et Eesti puhul need kolm akadeemilist põhjust pole relevantsed. Ka meil on EKRE rääkinud immigratsioonist kui suurest probleemist ammu enne seda, kui esimesed migrandid saabusid. Ka meil rääkis EKRE korruptsioonist kõva häälega senimaani, kui nad ise valitsusse läksid ja ämbreid kolistama hakkasid. Tõsi, sellel teljel on nende retoorika nihkunud korruptsioonilt korporatiivsuse peale (nn süvariik). Euroopa Liidu vastasus pole hetkel põhiteema, kuigi selle ümber käib tõsine flirt kõigi Euroopa populistide seas kogu aeg. Paljudes KIE riikides tõotab populistide jaoks just see kujuneda põhiteemaks Euroopa parlamendi valimistel 2024. Pole kahtlust, et see läheb nii Ungaris, ja toimub üsna radikaalsel kujul. Milliseks kujuneb vastab foon Eestis, on EKRE järgmine suur poliitiline valik.
Mida teha, et Eesti populism muutuks rohkem Soome moodi? Esiteks tuleks lõpetada lollused, mida Tiido kirjeldas. Ülaltoodud küsimustele võiks ka intelligentselt läheneda. Sest kes ütleb, et meil pole probleeme liiga tehnokraatliku valitsemisega (nende keeli süvariik) ning EL-ist tulevate ebareaalsete ja mittekohandatavate regulatsioonidega. Mure on kahtlemata päris. Kas me usume, et Eesti populism võiks muutuda rohkem Soome sarnaseks? Mina väga mitte. Aga loota ju võib alati.
Viited:
Pirro, A. (2014). Populist Radical Right Parties in Central and Eastern Europe: The Different Context and Issues of the Prophets of the Patria. Government and Opposition, 49(4), 600-629. doi:10.1017/gov.2013.32
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas Edasi.org.
