Politoloog Ott Lumi. Postimees
2. detsember 2024, 13:30
• Kas oleme nutikad kahanejad või hoopis rumalad kannatajad?
• Kas on adekvaatne endiselt hoida kinni 20. sajandi vertikaalhalduse põhisest riigihalduse mudelist.
• On valdkondi, kus peame vaatama peeglisse ja küsima, kas meil endal midagi viga ei ole.
Kestliku kahanemise printsiibi avas retooriliselt 2013. aastal Eesti meedia kontekstis Hans H. Luik, kirjutades, et näeb ettevõtjana pidevalt, kuidas Eesti riik raiskab oma ressursse, kuidas toimub suurriiklik laristamine ja mõttetu, bürokraatlik topeltmajandamine. Nii et esmalt võttis see mõiste üsnagi parempoolse konnotatsiooni Eesti inimeste teadvuses, kirjutab TLÜ poliitikateaduste lektor Ott Lumi.
Kestlik kahanemine ehk sustainable de-growth on tegelikult oma olemuselt selgelt vasakpoolne doktriin, mis pärineb prantsuse filosoofilt AndréGorzilt, kes küsis avalikul debatil, kas kapitalism on võimeline mahtuma planeedi taluvuspiiridesse. Sellest alguse saanud nn tasaarengu käsitlus rõhutab vajadust piirata ülemaailmset tarbimist ja tootmist ning propageerib sotsiaalselt õiglast ja ökoloogiliselt jätkusuutlikku ühiskonnakorraldust, milles arengut hinnatakse mitte SKT kasvu, vaid inimliku heaolu näitajatega.
Praktilises elus hakkasid tekkima erinevad ELi tasaarengu doktriini kehastused ca 15 aastat tagasi, mis Eesti kontekstis on olnud ennekõike Euroopa Liidu kliimapoliitika väljendused, millesse lõviosa Eesti ettevõtjaskonnast on suhtunud talupoegliku skepsisega, aga mida Eesti bürokraadid on rakendanud selgelt agaramalt kui vana Euroopa. Veidi hiljem selgus, et Eesti poliitikud on olnud pigem kaasajooksikud, ammugi mitte eestvedajad. Üldiselt võiks ju öelda, et tühja sellest, elame üle, kuid väikeste ühiskondade puhul võib selline praktika minna päris kalliks. Mitte et suured veel rohkem maksma ei peaks, vaid et väikestel on paratamatult neid rasvavarusid suhteliselt vähem, mille arvelt samme tagasi astuda ja tehtu maha kanda. Võiks eeldada, et ametnikud võtavad sama tõsiselt Von der Leyenile Budapesti viimasel ülemkogul valitsusjuhtide poolt ette pandud nõuetlihtsustada Green Dealiga kaasnevat bürokraatiat.
Ja kahtlemata pole see otsene etteheide poliitikutele, sest nagu ütles akadeemik Aaviksoo ühel konverentsil, mida ma hiljuti külastasin, peaks Eesti riik aru saama, et olles mastaabilt sarnase suurusega kui Hamburgi linn, peame me rohkem oma suurusest tulenevaid piiranguid adekvaatselt tunnetama ja tunnistama, et on mänge, mida mängitakse üle meie peade (mõte, mitte tsitaat). Ehk me võiksime tunnetada oma piire, võiks olla selle loo esimene moraal.
Kui riigivalitsus on arvanud, et meie riigi strateegia lähtub kestlikust kahanemisest (ja mis peamine, saanud sellele poliitikale ka arvestatava mandaadi), siis on ilmselt paslik küsida, kuidas meil tegelikult läheb? Kas oleme nutikad kahanejad või hoopis rumalad kannatajad? Ja vastusena siinjuures ei mõtle ma tavapäraseid opositsiooni kraaksatusi, et nüüd on küll kõik läbi, ega ka mitte valitsuskoalitsiooni higipull otsa ees tehtud erinevaid suhtekorraldusest nõretavaid ja pisut leninlikke avaldusi, et kohe-kohe on kõik hästi. Mõtleks korra avaramalt.
On olemas mitmeid institutsiooniteooria käsitlusi, mis postuleerivad, et väikese rahvaarvuga riikides on valitsemine alati keskmisest mitteformaalsem ja piisab sellest, kui kitsas eliit teeb otsuse riigi liikumissuuna osas, misjärel ühiskond liigubki laias laastus selles suunas (Corbett 2015; Corbett ja Veenendaal 2018). Seejuures loogika algab siin sellest, et mitmekesisuse vähesus eliidi tasandil (paratamatult väikeriikide probleem), võib põhjustada suuremat võimu kontsentratsiooni ja olukorda, kus eliidi suhtemuster on keskmisest vähem ideoloogiline. Kirjeldus tundub võrdlemisi eestilik.
Sellises olukorras sa võid üritada traditsioonilisi parteisid juurutada, aga päeva lõpuks valitsevad ikkagi vastavad klannid.
Ülaltoodud autorid väidavad, et kui riigi elanike arv on alla 1,5 miljoni, siis nende ühiskondade haldamine on keskmisest stabiilsem, aga samas eksisteerib siinjuures märksa enam patronaaži suhtemudeleid. Kurioossete näidetena võib tuua Vaikse ookeani saarestike riike (Tuvalu, Nauru jt), kus, olgugi et need riigid on erinevates demokraatia indeksites kuulutatud demokraatiateks, puudub nendes ühiskondades sellegipoolest selline nähtus kui partei. Neid saareriike valitsenud Prantsuse-, Inglise- ja Ameerika endised koloniaalriigid on üritanud korduvalt neile erakondadepõhist valitsemist tutvustada, aga sellest ei ole midagi välja tulnud, kuivõrd seal piirkonnas domineerib klanniühiskonna struktuur. Sellises olukorras sa võid üritada traditsioonilisi parteisid juurutada, aga päeva lõpuks valitsevad ikkagi vastavad klannid.
Ülaltoodud näitega ei taha ma öelda, et Eesti ühiskonda peaks valitsema ja saaks valitseda läbi klannimudeli, aga sellest näitest lähtuvalt võiks püstitada teesi, kas on adekvaatne endiselt hoida kinni 20. sajandi vertikaalhalduse põhisest riigihalduse mudelist olukorras, kui see toimib «suurte aukudega».
Näiteid selle kohta, et ühiskond ise on hakanud antud «probleemistikuga» ärksalt tegelema ja probleeme lahendama ilma igasuguse valitsuse sekkumiseta, on meil küll ja küll. Näiteks kõige lihtsam, spordivaldkond, kus me oleme juba harjunud, et meie tipud treenivad ja elavad suurriikides, sest meil ei ole endal vastavaid treeningtingimusi ega ka kompetentsi. Ühiskondlik koguressurss on lihtsalt piiritletud. Seda näitab fakt, et 21. sajandil (enam kui 30 aastat pärast Nõukogude aja lõppu) ei ole meil suurt ja rahvusvaheliste pallimängude jaoks mõeldud spordihalli ega tipp-spordi harrastamiseks sobilikku ujulat, kus sportlased ei peaks ruumi jagama 2.b mudilastega. Betooni valamise poliitika krahh, ütleks ma. Seda enam, et betooni ja asfalti peaks prioriteetselt valama Tallinna-Pärnu ja Tallinna-Tartu maanteedesse, millega on, nagu on.
Samamoodi on normiks saamas olukord, kus meie talendid ei lähegi ilmtingimata edasi õppima Eesti ülikoolidesse (kuigi meie ülikoolide tase ei ole ju laita), vaid valivad edasiõpingute võimalustena mõne Lääne-Euroopa või USA ülikooli. Maailm on avatud ja me peame olema üha rahvusvahelisemad. Oluline oleks see, et kriitiline protsent neist tuleks tagasi.
Tegelikult on meie ettevõtjad super hästi rahvusvahelistunud ning Eestit sedapidi suuremaks teinud.
Lihtsamaks meil ei lähe. Lisame siia valemisse, et meil on hädavajalik kulutada oma rahvuslikust kogutoodangust kaitsevaldkonda viis protsenti, sest see on päris tõsiselt ainus võimalus Eestit kui sellist säilitada. Ma arvan, et ühiskonnana peame nüüdseks leppima ka sellega, et osa meie ettevõtjaist läheb tootmisi rajama välismaale, sest nad on laias laastus öelnud välja, et Eesti avalik haldus ei paku nendele lihtsalt häid ja kestlikke arenguks vajalikke variante. Ainus asi, mida me saame teha, on see, et nendel andekatel ettevõtjatel liiga pikalt takistusena ees ei seistaks. Tegelikult on meie ettevõtjad super hästi rahvusvahelistunud ning Eestit sedapidi suuremaks teinud. Ei saa eitada ka riigi toetavat rolli siin teatud juhtudel, ent meie haldussuutlikkuse mõõdupuu on miski, mida nimetatakse õiglase «ülemineku fondiks».
Kahtlemata on valdkondi, kus me peame väga tõsiselt vaatama peeglisse ja küsima, kas meil äkki endal midagi tõepoolest viga ei ole. Üks selline sfäär on kindlasti sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond. Millegipärast valdkonda kureeriv instants kogu oma täiuses endiselt tõrjub erasektori lahendusi nutikale tervishoiule ja tervikuna vaatab tervishoiusektorit nagu Bismarck19. sajandi lõpus talle kuulsust toonud bürokraatiasüsteemi. Samal ajal on lehest võimalik lugeda, et meie tervishoiu miinus on kolossaalne ning meil kõikidel on võimalik kogeda, kuidas perearstipõhine tervishoiusüsteem teenuse kvaliteedi mõttes variseb üha enam kokku.
Erinevate ja riigi valitsemist puudutavate küsimuste puhul meenub mulle ühe kunagise kolleegi poliitikaaegadest ütlus (ka tema ei tegele enam poliitikaga), et «kulla inimesed, vaatame korra otsa, millist riiki jaksame neljakümne viie tuhande ruutkilomeetri peal päriselt 1,3 miljoni inimesega ülal pidada». Vahetevahel see meenutus kainestas kaaspoliitikuid, vahel mitte.
