OTT LUMI JA LEIF KALEV
Rahvusriik kui pikaajaline kestmisprojekt on jäänud osaliselt läbi mõtestamata.
Rahvastikupoliitika peab muutuma rahvusliku kestmise poliitikaks.
Eesti ei seisa täna valiku ees, kas olla julgeolekuriik või hooliv ühiskond. Ta peab olema mõlemat.
«Meie kohanemine saab olema suhteliselt raskem ka seepärast, et oleme viimasel ajal ise oma niigi piiratud diskussiooniruumi üpris kitsaks surunud. Me ei aruta ega vaidle isekeskis kuigi palju. Jääb mulje, et meil on tekkinud olukord, kus küsimustele tuleb vastuseid leida rangelt mustvalge skaala järgi, sest vahepealseid toone polegi.» Nii võttis Eesti ühiskonna hetkeseisundi väga täpselt kokku majandusteadlane Heido Vitsur (7. jaanuar 2026, Postimees).
Ka meile tundub, et Eesti poliitika avalik diskursus on kinni jooksnud. Lühidalt, liiga palju dogmasid, liiga vähe uusi sisulisi ideid. Seetõttu oleme ellu kutsunud uue mõttekoja – Põhimõtte Koja. Kindlasti ei paku me imerohtu ega lihtsaid vastuseid. Eesti seisund ei ole haigus, mida ravib üks otsus, vaid pigem pikaajaline kurnatus ja suunataju nõrgenemine, mis vajab järjepidevat, realistlikku ja vastutustundlikku sekkumist. Me üritame pakkuda mõtestatud raviskeemi, mis koosneb viiest omavahel seotud osast.
Kõik algab õigetele küsimustele vastuste otsimisest. Eesti poliitikas ja avalikus arutelus ei ole probleem niivõrd vastuste puudus, kuivõrd valede või liiga kitsaste küsimuste domineerimine. Teiseks, kõik algab tarkuse koondamisest, mitte ekspertiisi killustamistest. Põhimõtte Koda ei kogu inimesi ideoloogilise sildi, vaid vastutustunde ja kogemuse alusel. Kolmandaks, üritame lähtuda uuringutest, mis lähtuvad elust endast, mitte abstraktsest mudelist. Tõde on kasulikum kui mugav narratiiv. Neljandaks, töötame raportitepõhiselt. See tähendab, et kaasame Eesti oma valdkondade tippeksperte, aga hoidume pikkadest riiuliraportitest. Viiendaks, Põhimõtte Koda ei kirjuta parteiprogramme, meie ambitsioon on avaldada mõju päriselule.
Eesti seisund
Eesti riik on taastatud ja toimib. Meil on demokraatlikud institutsioonid ja toimiv majandus, olgugi et osalt ka meie enda saamatusest oleme siin rumalalt oma kaarte maha mänginud. Eesti on edukalt integreerunud rahvusvahelistesse struktuuridesse. See on andnud turvalisuse, turud ja nähtavuse. Samas on integreerumine sageli toimunud normide ülevõtmise teel, mitte oma huvidest lähtuva kujundamise kaudu. Aga siiski, need on olnud vaieldamatud saavutused.
Kui küsime, millist Eestit me tahame 30 aasta pärast, ja millised poliitilised valikud seda teenivad, jääb riigivõim hätta. Otseselt ei ole mõtet erinevaid valitsusi süüdistada selles, et pole üritatud tegeleda Eesti pikaajaliste strateegiatega. Aga paraku on need strateegilised vaated pigem «plaanikomiteelikud», neis puudub sisuline hingestatus, mis on ennekõike poliitilise juhtimise küsimus. Seda on meil viimasel ajal olnud puudulikul määral. Samas on rahvusriik kui pikaajaline kestmisprojekt jäänud osaliselt läbi mõtestamata. Taasiseseisvumise järgne aeg on olnud suures osas järelejõudmise ja integreerumise periood, kus on õigustatult keskendutud ellujäämisele, kiirele moderniseerumisele ja välisele turvalisusele. Aga tundub, et oleme jäänud tukkuma.
Eesti avalik diskursus räägib täna üha enam kaitsekuludest, NATO kohalolust ja Venemaa ohust. Need on vältimatud teemad. Kuid liiga harva küsime endalt ebamugavamat küsimust: kas Eesti ühiskond ise on üles ehitatud nii, et ta suudaks kriisis püsida – ja pikemas vaates edasi kesta?
Viimaste aastate strateegiline pööre on ühelt poolt olnud selge: pärast 2022. aastat, pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse ei ole Eestis enam rahuaegseid poliitikavaldkondi. Tegelikult on adekvaatne seda perioodi pikendada koroonakriisi võrra, mil ühiskonna hoiakud ja väärtusruum said esimese vapustuse. Lisame siia ka poliitilise mõõtme, mis väljendub tänase valitsuskoalitsiooni legitiimsuse nappuses.
Valitsuse poliitika vaates on olulised otsused, mis suurendavad riigi vastupidavust – majanduses, energeetikas, rahanduses, tervishoius ja demokraatlikus juhtimises, aga ka teistes valdkondades. Selleks et siin saavutada sisulist edasiminekut, on vaja vabaneda tehnokraatlikust valitsemise stiilist ja taaskehtestada jõuliselt poliitilise juhtimise ja vastutuse printsiibid.
Riiki ei kaitse ainult relvad, kuigi ka relvapoliitika vajab ülevaatamist elanikkonna kaitse aspektist. Riiki kaitsevad inimesed, kes on olemas, kes tunnevad kuuluvust ja kes tahavad seda riiki hoida. Piltlikult öeldes oleme tagasi justkui üheksakümnendate alguses: kvalitatiivse muutuse jaoks vajame kogu ühiskonna pingutust.
Eestil seisab ees keeruline malepartii. Üheaegselt peame haldama tõsiseid julgeolekukriise, teisalt vajame nutikaid lahendusi ka näiteks demograafias, hariduses, rahvuskultuuri hoidmisel ja rände oskuslikul haldamisel ehk traditsioonilises mõttes «pehmetes valdkondades».
Julgeolek algab ühiskonna sisemisest tugevusest
Piiririik, nagu Eesti seda on, ei saa endale lubada luksust, kus suured strateegilised otsused tehakse ilma julgeolekufiltrita: kas need vähendavad sõltuvusi, suurendavad kriisitaluvust ja tugevdavad ühiskondlikku sidusust. Samasugune filter tuleks aga rakendada ka rahvastikupoliitikale, haridusele ja rändele.
Kui sündimus langeb, regionaalne elu kahaneb ja kultuuriline ühisosa mureneb, siis ei ole see pelgalt sotsiaalprobleem. See on otsene julgeolekurisk. Eesti probleem ei seisne ühes näitajas, vaid tervikus – selles, et inimesed ei sünni, kultuur ei kandu edasi, ruum tühjeneb ja identiteet muutub järjest individuaalsemaks valikuks.
Eesti probleem ei seisne ühes näitajas, vaid tervikus – selles, et inimesed ei sünni, kultuur ei kandu edasi, ruum tühjeneb ja identiteet muutub järjest individuaalsemaks valikuks.
Üks ohtlikumaid illusioone on mõte, et Eesti saab püsida ka siis, kui eestlus muutub vaid üheks identiteediks paljude seas või et keel, kultuur ja kuuluvus «lahenevad turu ja globaliseerumise kaudu». Piiririigi vaates on see strateegiline pimedus.
Rahvusriigi taastootmise loogika ütleb meil otse: kui katkeb inimeste, tähenduse, keele, kogukondade ja ruumi ahel, hakkab kogu süsteem lagunema – ning seda ei paranda raha, tehnoloogia ega diplomaatia. Ka julgeolekustrateegia jõuab samasse kohta: ühiskond, mis on killustunud, terviseprobleemides, regionaalselt tühjenev ja majanduslikult nõrk, muutub vastasele ahvatlevaks sihtmärgiks.
Demograafia ei ole perepoliitika – see on ka riigikaitse
Eestis on demograafilist langust käsitletud aastaid toetuste, teenuste ja kampaaniate kaudu. See on olnud vajalik, kuid ilmselgelt ebapiisav.
Rahvusriigi taastootmise käsitlus ütleb midagi radikaalsemat: sündimus ei kuku ainult raha pärast, vaid siis, kui elu ei tundu järjepidev ega mõtestatud, kui ühiskond ei anna vastust küsimusele, mille nimel pingutada.
Kui panna see kokku piiririigi loogikaga, tekib vältimatu järeldus: rahvastikupoliitika peab muutuma rahvusliku kestmise poliitikaks.
See tähendab, et haridus ei ole ainult tööjõuturg, vaid kultuuri kandmise mehhanism; ränne ei ole ainult majandusmeede, vaid kuuluvuse küsimus; regionaalpoliitika ei ole logistika, vaid maal elamise võimaluse säilitamine; kultuuripoliitika ei ole projektide rahastamine, vaid strateegiline infrastruktuur. Eesti kui väikeriigi kontekstis on vaja märgata tunduvalt rohkem erinevate poliitikavaldkondade teineteisega seotust. Kõik need valdkonnad on sisuliselt julgeolekupoliitika osad selle laiemas tähenduses. See tähendab, et mõni küsimus tõstetakse parteipoliitikast kõrgemale. Nii nagu on tehtud kaitsekulude, keelepoliitika ja NATOga.
Kui ühiskond ei julge enam öelda, et püsiv pere, laste kasvatamine ja kultuuriline järjepidevus on väärtused – mitte lihtsalt isiklikud elustiilivalikud –, siis ei teki ka uut põlvkonda, kes oleks valmis seda riiki kriisis kandma.
Kui ühiskond ei julge enam öelda, et püsiv pere, laste kasvatamine ja kultuuriline järjepidevus on väärtused – mitte lihtsalt isiklikud elustiilivalikud –, siis ei teki ka uut põlvkonda, kes oleks valmis seda riiki kriisis kandma. See ei tähenda sundi ega moraalipolitseid. See tähendab, et riik võtab vastutuse oma pikaajalise püsimise eest. Piiririik ei saa elada väärtusteta udus.
Eesti ei seisa täna valiku ees, kas olla julgeolekuriik või hooliv ühiskond. Ta peab olema mõlemat korraga. Eesti ei kao tankide alla. Aga ta võib kaduda vaikselt – kui me ei märka, et rahva kestmine on sama strateegiline küsimus kui kaitsekulud.
Küsimus on, kas oleme selleks valmis? Jah, ka meile tundub, et Eesti ühiskonnas on tajutav teatud väsimus ja ärevus. Suured eesmärgid on justkui täidetud, kuid uusi ei ole piisava selgusega sõnastatud. Tulevikukõhedus ei tulene otsesest kriisist, vaid suunataju puudumisest. Kui pole selget arusaama, mille nimel pingutada, asendub vastutus mugandumisega. Tahame olla abiks nii eesmärkide sõnastamisel kui ka pakkuda lahendusi eesmärkideni jõudmiseks.
Selleks et ise mitte olla tehnokraatlik-dogmaatiline, lähtume oma tegevuses aru saamast, et iga argumenteeritud perspektiiv, mis on kantud Eesti huvidest, väärib kaalumist. Eesti on oma arengus jõudnud sellisesse punkti just selle tõttu, et me kergekäeliselt oleme tühistanud või naeruvääristanud konkureerivaid arusaamu. Selleks kutsume igaühte meiega kaasa mõtlema.
Tutvu Põhimõtte Kojaga aadressil www.põhimõttekoda.ee
Põhimõtte Koja käivitamist toetab Jaan Tõnissoni Postimehe Fond
