Ajalugu näitab, et ükski demokraatia ei jää kindlalt püsima, kui seda iga päev ja õrnalt ei hoita.
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja talvenumbris, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis.
Napp paar kuud tagasi kaitsesin doktoritööd teemal “Eesti demokraatlike institutsioonide jätkusuutlikkuse allikad ja võimalikud kriisifaktorid – tõlgendused järeldemokraatia ja institutsionalismi teooriate prisma läbi”. Ilmselt pole lugejat mõtet vaevata minu töö nüanssidega, aga Eesti demokraatia tervisele mõelda pole vast kunagi liiast, isegi kui meie kõigi pilgud on praegu suunatud Ukrainale.
Eesti demokraatia on läbinud viimase 30 aasta jooksul erinevaid arengutsükleid, liikudes üleminekudemokraatiast stabiilse režiimini. Inspireerituna Eesti 30-aastast arengut kokku võtvast Eesti inimarengu aruandest (Lauristin, 2021)[1], võiks need etapid jagada järgmiselt:
- 1991–95 – Eesti riigi iseseisvumine, riigi põhiinstitutsioonide rajamine;
- 1995–04 – ettevalmistused euroatlantiliste ühendustega liitumiseks, rõhk seadusandluse harmoniseerimisel, suurte reformide lõpp;
- 2004–10 – rahvusvahelistumisega kohanemise periood, pronksiööga seotud poliitiline kriis ning 2008. aastal alanud üleilmse majanduskriisiga toimetulek;
- 2010–15 – OECD-ga liitumine, kriisist toibumine, avalik rahulolematus demokraatiaga;
- 2015–20 – Euroopa rändekriis ja selle peegeldused Eesti sisepoliitikas, EL-i eesistumine ja ÜRO julgeolekunõukogu staatus, valdava poliitilise dominandi muutus liberaalsest rahvuskonservatiivseks.
Veel enam lihtsustades võiks öelda, et Eesti demokraatia areng jaguneb kolme etappi: esimene kümnend – institutsionaalne ülesehitus; teine kümnend – oma koha leidmine euroatlantilises poliitikas; kolmas kümnend – võnkumine ühes väliskeskkonnaga, stabiliseerumine ja ka mõningane stagneerumine.
Õigus on neil, kes hoiatavad, et igasugusel demokraatia kriiside analüüsil on oht kalduda primitivismi ja teha liigseid lihtsustusi (Isakhan, Stockwell, 2011)[2]. Aeg-ajalt tõstetakse ka poliitikute jaoks latt liiga kõrgele ja nähes, et nad pidevalt selle maha ajavad, jääbki avalikkusele mulje, et demokraatia on kriisis. Kosellecki (2006)[3] demokraatia ajaloo analüüsi põhjal pärineb nähtus ja mõiste “kriis” Vana-Kreekast. Juba antiikajal räägiti demokraatia kriisist, võimu tsentraliseerimisega kaasnevast ja ohtudest, mis varitsevad demokraatlikku senatit. Samal ajal tuleb endale aru anda, et siis ei rääkinud keegi esindusdemokraatiaga seotud muredest, sest sellist nähtust veel ei tuntud – tegu oli algsete otsedemokraatia vormidega, mis kaasasid otsustusprotsessi vaid vähesed valitud.
Üldiselt on rusikareegel, et mida pikem perspektiiv, seda vähem on põhjust rääkida demokraatia kriisist.
Lühivaates on alati võimalik märgata demokraatias probleeme. Näiteks Adenaueri-aegset 1950ndate Saksamaad kritiseeriti kunagi kui ülejuhitud demokraatiat ja kohati presidentaliseerunud riiki, kuigi kokkuvõttes võib tema valitsemisperioodi ajaloos pidada demokraatlikuks ja edumeelseks. Naiste valimisõiguse legaliseerimine Šveitsis alles 1971. aastal oli omal ajal sündmusena skandaalne, aga see pole vähendanud oluliselt meie arusaama sellest riigist kui demokraatia etalonist. Ka Eesti puhul on demokraatia kõrg- ja madalseisud alati hinnatavad suhtelisena. On madalseise, mis on ajutise iseloomuga (skandaalid, pettumused jne), aga ka neid, mis transformeerivad ühiskonda. Viimaste puhul räägime sügavamatest ühiskonnamuutustest, mis murendavad nii majanduse kui ka poliitika allsüsteeme. À la Eesti seis 1990ndate algul. Seega, demokraatia seisundi hindamine on alati teatud mõttes suhteline.
Kui hinnata näiteks Eesti demokraatia seisu erinevate kvantitatiivsete indeksite, nagu Freedom House’i ja Economisti demokraatiaindeksi järgi, siis võib öelda, et endise idabloki riikide seas oleme liider. Freedom House, kes meid millegipärast senini kategoriseerib postsovetliku riigina, viitab oma demokraatiaindeksites, et endises idablokis on kuus konsolideeritud demokraatiaga maad, millest Eesti demokraatia näit on kõige kõrgem.
Economisti demokraatiaindeksis vaadeldakse riikide demokraatia näite ühes potis, sõltumata regioonist, ning seal on traditsiooniliselt esiviisik Põhjamaad, v.a Uus-Meremaa. Nende vastav indeksi näit liigitab Eesti pigem Lõuna-Euroopa riikidega ühte klastrisse, aga isegi näiteks Belgiast on meie demokraatia näit kõrgem. Sellegipoolest on Eesti liigitatud mitte täisdemokraatlike riikide sekka, vaid kergete vigadega demokraatia alla. Siin tuleb küll öelda, et sellised indeksid on mõnes mõttes sügavalt hinnangulised, kuivõrd ka niisugused riigid nagu Prantsusmaa ja USA on loetud vigadega demokraatiaga maadeks. Aga puhtalt imidži mõttes võiks olla Eesti riigi järgmine eesmärk vabaneda “vigadega demokraatia” mainest, mis oleks samm nihutamaks meid lõplikult endisest idablokist välja ja paigutamaks Lääne-Euroopa kvaliteetdemokraatiaga riikide sekka.
Lihtne see pole, sest rahvusvahelised ühiskonnateaduslikud analüüsid Eesti demokraatia kohta on valdavalt kirjutatud Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) postkommunistliku taustaga maade pinnalt ning paraku on märksa vähem analüüse, mis paigutavad meid Põhja-Euroopa riikide hulka ja analüüsivad Eestit selles kontekstis. Me teame, et postkommunistlikud riigid on viimase kolme aastakümne jooksul küllalt lahknevaid poliitikavalikuid teinud ja sellega seoses on tekkinud arvestatavad erinevused demokraatia toimimises. Nüüd, 30 aastat hiljem, pole seis demokraatiaga osades meie saatusega riikides kiita. Näiteks IDEA (2021) demokraatiauuringutest torkab silma KIE riikide demokraatia langus. Aastatel 2010–2020 olid kümnest neli suurima langustrendiga riiki maailmas KIE riigid. Nendeks riikideks olid Ungari, Poola, Serbia ja Sloveenia.
Üheks demokraatia suurimaks ohuteguriks, mis on olnud KIE riikide poliitikale iseloomulik pärast nullindaid, on populismi pealetung.
Parempopulistlikud erakonnad on hakanud domineerima nii Ungari kui Poola poliitikas. Kiirelt on nad oma positsiooni tõstmas ka Bulgaarias, Tšehhis, Slovakkias, Eestis, Lätis ja Sloveenias. Muidugi, tegemist pole vaid KIE riikide fenomeniga. Populism on nüüdisajal tekkinud ennekõike vastureaktsioonina erakondade kartellistumisele just Lääne-Euroopa kontekstis.
Võib öelda, et kuigi paljudes aspektides sarnaneb KIE populism lääne populismiga, siis on osad tegurid kujunenud siiski ka postkommunistliku konteksti omapäradest tingituna. Nendest kolm peamist on järgmised.
Esiteks, olgugi et erinevalt Lääne-Euroopast ei ole paljud KIE riigid (seni veel) saanud immigrantide sihtpunktiks, on sellest ometi kujunenud KIE populistide lemmikteema. Populistlike KIE äärmuslaste tuumideoloogia on “põlisrahvaste” kaitse. Just eriti 2000ndatel on valijate nõudlus nativismi (Orbaniga esirinnas) järele olnud tõusuteel ja populistlikud paremäärmuslased on end defineerinud põlisrahva kaitsjana.
Teiseks täidab korruptsiooniprobleem postkommunistlikes riikides populistide jaoks kindlat rolli, olles nende peamine vahend kujundamaks poliitilise maailma dualistlikku pilti: süütud inimesed versus korrumpeerunud eliit.
Kolmandaks tähistas EL-iga liitumine KIE postkommunistlikele populistidele üht olulist uut laia teemat. KIE populistlikud paremäärmuslased on hakanud mängima eelkõige väsimusele, mis on tingitud ülespuhutud ootustest saada EL-i liikmeks ja mida võimendas nullindate lõpu globaalsest finantskriisist tulenenud vajadus kokkuhoiumeetmete järele.
Arvatavasti on lähimal ajal Eesti demokraatia ohud seotud ennekõike ülemäärase ja kiire populismi pealetungiga. Aga riske on veel: marginaliseeruv parlament, üha enam poliitikat kontrolliv tehnokraatia ja võimust võttev bürokraatia. Ajalugu näitab, et ükski demokraatia ei jää kindlalt püsima, kui seda iga päev ja õrnalt ei hoita.
Allikad:
[1] Lauristin, M. (2021). “ÜRO inimarengu aruannete traditsioon ja Eesti areng”. Toimetaja Lauristin, M. Kogumikus “Taasiseseisvunud Eesti kolm aastakümmet inimarengu luubi all. Ülevaade Eesti inimarengu aruannete sisust 1995–2020”. Eesti Koostöökogu
[2] Isakhan, B., Stockwell, S. (2011). “The Secret History of Democracy”. Palgrave Macmillan
[3] Koselleck, R. (2006). “Crisis.” Journal of the History of Ideas 67 (2): 357–400
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas Edasi.org.
