Ott Lumi vaatab Eesti riigivalitsemises valitsevale segadusele Oxfordi avaliku halduse klassiku Christopher Hoodi õpiku abil ja leiab, et praegust valitsust võiks iseloomustada fatalistlikuna, sest silma torkavad just sellisele stiilile omased mured.
Mis seal salata, Eesti riigivalitsemine on kriisis. Muidugi, arusaadavalt ei ole just paljulubav ka seda ümbritsev keskkond: Euroopa rekord majanduslanguses, sügaval miinuses riigieelarve ja raha igatsev riigikaitse. Lisaks terve rida mittemateriaalseid poliitika väljakutseid: hoogu koguv religiooniärevus seoses Moskva kirikuga, arvestatav ajaline surve koolihariduse eestindamiseks ja objektiivselt kasvav migratsioonisurve, sest eestlane ei kipu enam sünnitama. Peale kõige muu käib jätkuvalt sõda Ukrainas.
Vaadates viimastel kuudel vabariigi valitsuse toimetamisi, meenub paratamatult Oxfordi avaliku halduse klassiku Christopher Hoodi raamat “Riigikunst: kultuur, retoorika ja avalik juhtimine”. Hood pakub seal välja, et maailmakuulsa antropoloogi Mary Douglase tööst tulenevat raamistatus- ja sidususkultuuri teooriat on võimalik edukalt rakendada ka ühiskonnateadustes ning institutsioonianalüüsis(1), seda nii kriisi- kui igapäevaoludes. Ta ütleb, et tegemist on tööriistaga, millega saab analüüsida mis iganes avaliku halduse organisatsioone alates koolist, politseist, ministeeriumeist kuni riigi kui tervikuni välja. Põhikategooriad on seejuures sidusus ja raamistatus (grid-group cultural theory). Raamistatus kajastab seda, mil määral piiritlevad meie elu tavad ja reeglid, kahandades seda inimelu osa, mis on avatud inimestevahelistele läbirääkimistele ja kokkulepetele. Seevastu rühmasidusus märgib, mil määral piirab individuaalset valikut rühmavalik, mis seob üksikisikut inimkooslusega.
Kui mõlemad kategooriad on jõuliselt esil, nimetatakse juhtimist sellises keskkonnas hierarhiliseks. Egalitaarset stiili tingib tugev sidusus, nõrk raamistatus ning individualistlikku stiili nõrk sidusus ja nõrk raamistatus. Neljas keskne avaliku juhtimise käsitus on Hoodi kohaselt fatalistlik (nõrk sidusus, tugev raamistatus) – see tõuseb esile oludes, kus pigem tõrjutakse koostööd ja on levinud usaldamatus.
Kui mõelda nüüd põgusalt Eesti valitsustele, siis hierarhiline hoiak avaldus kõige selgemini Ansipi “kärpevalitsuse” aegadel: valitsus toimis selliste organisatsioonide struktuuris, mis on ühiskondlikult sidusad ja tegutsevad selgelt arusaadavate protseduurireeglite järgi. See valitsus jättis korrastatud ja kontrollitud mulje; isegi eri parteid koalitsioonis käisid ühte jalga, kuni sotsid enam kärpevalule vastu ei pidanud.
Egalitaarsed valitsused on Hoodi järgi need, mis on välismaailmast ja ühiskondlikult eredalt eristuvad; kus mängureegleid muudetakse käigu pealt, mistõttu peetakse lakkamatut vaidlust, kuidas tuleks ümber käia üksikjuhtumite ja poliitikateemadega. Ilmselt meenub esmalt EKREIKE valitsus.
Avaliku juhtimise individualistlik käsitlus aga tekitab valitsusi, mis eelistavad toimingute korraldamisel pigem konkreetseid vahetustehinguid või läbirääkimisi, mitte ettekirjutatud reegleid. Võiks spekuleerida, et selline oli ennekõike 2005. aastal tekkinud ja Ansipi juhitud “küüslaugukoalitsioon” – seda valitsust jääb ajalugu meenutama kui Reiljani ja Savisaare diiliderohket, korruptiivset ning käsi-peseb-kätt-poliitikat ajavat.
Praegust valitsust võiks aga minu hinnangul iseloomustada fatalistlikuna, sest silma torkavad just sellisele stiilile omased mured. Valitsuse koostöö sujuvus on ajalooliselt kehv, seda eeskätt poliitika sihiseades. Üks osapool räägib kärpekirvest ja nulleelarvest. Teine võrdsuse säilitamise vajadusest, kuigi keegi ei saa päris hästi enam aru, mida tähendab võrdsus keset vaesust. Kolmas räägib julgeolekust ja käiab oma PR-ratast, justkui see on ühiskonna “ainus” ja “päris” mure.
Fatalistlikku juhtimist iseloomustab oskus hallata organiseeritud anarhiat, kus tegutsevad luik, haug ja vähk, kuid Eestis pole see õnnestunud ning tagajärjeks on pigem arusaamatu segadus.
Teine “päris” mure on loomulikult riigi rahandus ja majandus. Mõistmaks siin valitsevat fatalistlikku ehk juhuslikku kakofooniat, piisab sellest, kui vaadata meedias pealkirju. “Võrklaev: majanduse olukorra tõttu tuleb 400-miljonine maksutõus ära jätta”, “Võrklaev teeb ettepaneku tuleval aastal veel rohkem laenu võtta”, “Võrklaev: on mõistlik, et valitsus saab kärpeid avalikustamata omakeskis arutada”. Üldiselt on eduka poliitiku/poliitika peamine tunnusjoon säilitada vähemalt mingilgi määral retoorilist koherentsust.
Hoodi kohaselt seisneb fatalistliku juhtimise vastus ettearvamatusele ja ettenägematute mõjudega toimetulekuks avalike ootuste minimeerimises ning ad hoc reageerimisvõimes, sest vaid nii saab hoida vajalikku säilenõtkust, et kriisist läbi purjetada. Hood lisab ka, et fatalistlikus juhtimises on kõige suuremad juhtimisvead seotud suutmatusega teha tulevikuplaane ja rakendada karme abinõusid. Tundub, et suurte plaanide puudust meil pole: on strateegia “Eesti 2035”, rohepöörde tegevusplaan, õige pea valmis saav sihte seadev kliimaseadus ja muidugi koalitsioonileping ise. Aga suutlikkus rakendada kriisis vajalikke meetmeid, rääkimata radikaalsematest sammudest, ühiskonnale arusaaval moel näib puuduvat.
Viited:
(1) Christopher Hood, “Riigikunst: kultuur, retoorika ja avalik juhtimine”. Tallinna Ülikooli kirjastus
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas Edasi.org.
