Raamat sisaldab õiguskantsler Allar Jõksi ettekandeid riigikogus, arvamuslugusid ja intervjuusid aastatel 2001–2008. Suure osa raamatust võtavad enda alla stenogrammid ja protokollid, mis kirjeldavad, kuidas ja miks täiendati Euroopa Liiduga liitumisel Eesti põhiseadust kaitseklausliga (põhiseaduse aluspõhimõtted). Toimetaja Toomas Mattson on teinud suurepärase töö, et arhiividest koguda kokku kõik allikad, mis aitavad mõista põhiseaduse muutmisega seonduvat. Põhiseaduse aluspõhimõtted on justkui terve mõistuse filter, mis aitab otsustada, kas mingi riiklik otsus/valik on rahvuslikes huvides.
Õiguskantslerina töötas Allar Jõks aastatel 2001–2008 koos kolme presidendi, kolme riigikogu koosseisu ja nelja peaministriga. Oli muutuste aeg, kuna leidsid aset olulised õigusreformid ning ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga. Ainuüksi juba see fakt legitimeerib ja rõhutab, miks sellist raamatut oli vaja.
Ajalugu, mis on end tõestanud
Minu kokkupuude Allar Jõksiga algas distantselt, mis tähendab seda, et enam-vähem samal perioodil, kui Allarist sai õiguskantsler, algas ka minu lühike, ent intensiivne poliitiline karjäär. Kuivõrd Allar kirjeldab oma raamatus, kuidas tal tuli omamoodi võidelda selle eest, et poliitilise süsteemi konsolideerumisega kaasuvate katsetega ei kujuneks välja uus parteiline võimuvertikaal, siis mina olingi üks nendest inimestest, kes üritas seda erakondlikkust vahest isegi liiga jõuliselt juurutada.
Ma täitsa mäletan, kuidas minu enda erakonna juht liikmetele ja koalitsioonipartneritele käis otse öeldes närvidele, kui Jõks otsustas minna riigikohtusse vaidlema küsimust, et põhiseaduse järgi ei ole õigustatud sundida kohalikke valimisliite kandideerima läbi erakondade. Selle vaidluse võitis loomulikult Allar Jõks ja kahtlemata oli tal tagasi vaadates õigus. Eesti demokraatia huvides kogu ühiskonda parteistada, asja eest teist taga, ei olnud kahtlemata mõistlik mõte.
Nüüd tagasi vaadates politoloogilise pilguga saan ma suurepäraselt aru, et Eesti demokraatia üks riske ongi umbne õhk ja liigne korporatiivsus, millega Jõks üritas võidelda.
Analoogne Jõks versus parteid episoodi tüliküsimus kerkis, kui kohalike valimiste eel 2005. aastal otsustas parlamendi enamus (taas)lubada riigikogu liikmetel kuuluda samal ajal kohaliku omavalitsuse volikogudesse. Erakonnad nägid seda sammu kui võimalust tugevdada kohalikul tasandil poliitilist juhtimist. Õigemini vähendada Tallinna volikogus partei võimu vertikaalile kontrollimatut elementi. Riigikohus ei aktsepteerinud seda loogikat, mille tõukejõuks oli toona Jõksi samm seda otsust riigikohtus vaidlustada.
Sellel perioodil, kui olin parteilane, ma loomulikult ei jaganud seda loogikat, mis keelas riigikogu liikmetel kohalikesse volikogudesse kandideerida. Tõsi, «erakonna lobby» taastas endise olukorra kümmekond aastat hiljem, mil vana olukord taastati. Nüüd politoloogilise pilguga tagasi vaadates saan ma suurepäraselt aru, et Eesti demokraatia üks riske ongi umbne õhk ja liigne korporatiivsus, millega Jõks üritas võidelda.
Viimaseid päevi õiguskantsleri ametit pidanud Allar Jõks 5. märtsil 2008. aastal. FOTO: TOOMAS HUIK
Eesti demokraatia puhastustuli
Järgmine ere episood seoses õiguskantsleriga tuleneb ajast, kus minust oli saanud juba lobist ja temast advokaat.
Täpsemalt, 7. mail 2010, mil etendus lavastus «Ühtne Eesti suurkogu», kus Jõks ehmatas inimesi oma väga hea «peaministrikandidaadi kõnega», nii et järgmine päev rääkis sellest terve Eesti. Etendusel, mille üks peamisi eesmärke oli puhastada Eesti partokraatiat, mõjus Jõks tõepoolest kui värske õhk. Istusin toona seal saalis, mõtlesin sellele, kuidas ta leidis endas sisemise jõu ja julguse stiilselt ja rahulikult naeratades tõugata end lahti partei poliitilisest «kaardimajandusest», milles tal tuli alles äsja oskuslikult navigeerida. Tagantjärele vaadates oli see etendus vajalik Eesti demokraatia puhastustuli. Päris hea lõppakord sellele Eesti poliitika sümboolsele episoodile oli muide sellel kevadel uuesti etendatud «Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast».
Ilmselt oli selleks vaja Eestil samasugust julgust kui õiguskantsler Jõksil, kes tegi 2005. aastal ettepaneku lisada Eesti-Venemaa piirilepingule viite Tartu rahulepingu kehtivusele. See on julgus mitte peljata ajaloo kaalukaid momente.
Istusin toona seal saalis, mõtlesin sellele, kuidas ta leidis endas sisemise jõu ja julguse stiilselt ja rahulikult naeratades tõugata end lahti partei poliitilisest «kaardimajandusest», milles tal tuli alles äsja oskuslikult navigeerida.
Allar Jõksi eetose võtab hästi kokku tema viimasel tööpäeval õiguskantslerina Postimehes avaldatud arvamuslugu «Kellele kuulub Eesti riik» (PM, 07.03.2008). See võtab kokku tema nägemuse demokraatia arhitektuurist ja valijate vastutusest.
«Igaüks meist on demokraatia arhitekt ja üheskoos on meil rohkem võimu kui ministril portfellis. Kätte võidetud vabadus kohustab meid mõtlema oma peaga ja tundma oma südamega. Vaid nii on valijatel võimalik riigi juhtimise vastutuskoormat kanda. Ekslik on arvata, et mis meist ikka oleneb. Väikestest asjadest saavad alguse suured. Vastasel juhul võime ühel hetkel aru saada, et riik on pantvangi võetud ja meie passiivsete kodanikena muutunud põhiseadusvastase pakti garandiks. Ja kaasvastutajateks, et selline ühiskond sai tekkida.»
Mulle tundub, et selles tema mõtteteras peitub teatud kood või muster, kuidas me peaks Eesti riiklust mõtestama. Nii, et väikeriigil on ainult siis õigust helgele tulevikule, kui me suudame end mõtestada kui kogukonda, kus tõepoolest «iga okas loeb».
Samal teemal
Vara veel lõpusõnadeks
Piltlikult öeldes on Allar Jõks elanud ühe elu sees mitmeid elusid. Alates kohtunikust ja lõpetades tema uusimas rollis vandeadvokaadina. Sekka ka presidendikandidaadi roll, mis tal samuti päris originaalselt õnnestus. Aga, minu hinnangul, vara veel.
Antud raamat tõepoolest võtab kokku tema tipud õiguskantsleri ametis, kuid olles temaga tihedamalt kokku puutunud tema vandeadvokaadi töö perioodil, siis ma ütleksin, et teda iseloomustab endiselt tema enda poolt defineeritud fraas, et õigus ei ole asi iseeneses, vaid vahend õigluse saavutamiseks. Just nii võtaksin kokku valemi, mida vähemalt minu arust on ta terve elu järginud.
Kokkuvõttes on raamat «Õigluskantsler Allar Jõks» kirjatükk, mida ei peaks lugema inimesed, kes on ebaoriginaalsed ning pelgavad tuleviku väljakutseid. Need inimesed, kes end niimoodi ei mõtesta ja tahaks samuti ühes elus elada mitu elu, peaksid seda raamatut kindla peale lugema.
Postimees
26.05.25
