Avaliku sektori efektiivsus on kindlasti üks eelseisvate riigikogu valimiste peateemasid. Eriti torkab silma tervishoid.
Eesti tervishoiusüsteemi probleem ei ole arstide puudulik pühendumus ega patsientide ülemäärased ootused. Probleem on poliitilises vastutusest kõrvalehiilimises. Valitsused on aastaid rääkinud “süsteemi tugevdamisest”, aga samal ajal on tegelikud otsused – või otsustamatus – viinud olukorrani, kus tervishoid püsib koos üksnes inimeste ülekoormuse ja vaikiva kohanemise najal.
Ühelt poolt me aina loeme pealkirju sellest, kuidas Eesti tervishoid on krooniliselt alarahastatud, aga vähem on analüüse selle kohta, kas me oleme langetanud ka õigeid poliitilisi valikuid.
Miks on tervishoid kriisis?
Tervisekassa on pandud täitma ülesandeid, milleks tal puudub rahaline kate. Selmet ausalt tunnistada, et süsteemi tulubaas ei kata kulusid, lükatakse vastutus juhtimise, “efektiivsuse” ja digiteerimise kaela. Justkui oleks võimalik Exceli tabelitega kompenseerida puuduvat raha ja inimesi.
Valitsuste tervishoiupoliitika on muutunud kommunikatsiooniharjutuseks. Räägitakse reformidest, kuid välditakse kõige ebamugavamat küsimust: kes maksab ja kui palju? Sotsiaalministeerium aina treib strateegiaid ja arengukavasid, mille mõju reaalsetele ravijärjekordadele on minimaalne. Dokumente on palju, vastutust vähe. Keegi ei ütle ausalt välja, millist teenuste mahtu Eesti riik tegelikult suudab rahastada ja millised lubadused tuleb ümber hinnata.
Näiteks on riigikontroll oma mitmes auditis toonud välja, et Eesti perearstisüsteem ei suuda täita tervishoius kõiki talle pandud ülesandeid, kuna perearstid ei osuta alati kokkulepitud teenuseid ja saadavad patsiente eriarsti konsultatsioonile ka siis, kui see pole vajalik. Suur küsimus on ka perearstide keskmisest kõrgem vanus. Lisaks tekitab küsimusi, kas perearst kui selline peab ikka olema kasumit taotlev osaühing. Perearstide sissetulek tuleb tervisekassalt ning tervishoiu rahanappuse juttude taustal torkavad silma mitmed perearstide makstavad dividendid, mis küündivad kohati miljoni euroni (ERR, 25.07.2025).
Aususe defitsiit
Kõige tõsisem kriis Eesti tervishoius ei ole rahaline, vaid usalduskriis. Kodanikud kuulevad ühte juttu “Euroopa tasemel tervishoiust”, kuid kogevad teist reaalsust: kuudepikkusi järjekordi ja üha kasvavat omaosalust.
Kui poliitiline jutt ja inimeste kogemus lahknevad, kaob usaldus nii süsteemi kui ka riigi vastu.
Tervisekassa nõukogu kinnitas tänavuse aastaeelarve ja nii nagu mullugi, on kulutused märksa suuremad, kui ravimiseks raha jagub. Tänavu on puudujääk 105 miljonit eurot, on öelnud sotsiaalminister Karmen Joller. Valitsus räägib “süsteemi tõhustamisest”, kuid väldib sisulisi valikuid. Tõhusus ei sünni strateegiadokumentidest ega juhtimisreformide loosungitest.
Minister Jollerist on tegelikult kahju. Ta on sunnitud likvideerima aastatepikkust sotsiaaldemokraatlikku otsustamatust. Viimased ca 12 aastat on sotsiaalministri portfell olnud just selle partei vastutada. Selle aja vankumatu prioriteet on olnud eratervishoiu vaenamine. Eratervishoiul on sageli kiirem ligipääs diagnostikale, paindlikum töökorraldus ja võimekus investeerida seadmetesse. Kui tervisekassa hangiks rohkem teenuseid erasektorist läbipaistvate ja pikaajaliste lepingute kaudu, oleks võimalik vähendada ooteaegu, hoida inimesi kauem töövõimelisena ja vähendada kulusid hilisemate tüsistuste arvelt.
Lisaks sellele on konkurents kvaliteedi ja efektiivsuse allikas. Avaliku ja erasektori konkurents survestab tõstma teenuse kvaliteeti, parandab patsiendikogemust, soodustab tööprotsesside innovatsiooni ning suurendab kulutõhusust. See ei tähenda “süsteemi äraandmist” turule, vaid mitme teenusepakkujaga mudelit, kus riik säilitab rahastaja ja reeglite kehtestaja rolli. Kõige parem tee selleni on patsientide vaba liikumise printsiibi sätestamine, kus patsient saab ise otsustada oma ravi teenuseosutaja üle.
Vähemalt ühes teemas, tundub, et mõistus võitis: Tallinna linnavalitsus otsustas peatada suurhaigla projekteerimise, mida tervitas ka sotsiaalminister Joller. Kuid Eesti mõõtkavas tekib küsimus, kas selline tung tsentraliseerimiseks on üldse otstarbekas. Rahvastik ei kasva. Vastupidi – see vananeb ja kahaneb. Regionaalpoliitiliselt tähendab Tallinna veelgi tugevamaks tõstmine seda, et muu Eesti jääb suhteliselt nõrgemasse seisu.
Probleem ei ole hoonetes, vaid inimestes
Tallinna haigla kaitsjad räägivad amortiseerunud majadest. See on osaliselt tõsi. Aga hoonete vanus ei ole Eesti tervishoiu peamine kitsaskoht. Uus megahaigla ei loo juurde uut kvaliteeti. Ta jagab olemasolevat ümber. Halvimal juhul tõmbab see personali teistest haiglatest Tallinna, süvendades regionaalset ebavõrdsust.
Selmet ehitada üks keskne koloss, võiks kaaluda olemasolevate haiglate etapiviisilist renoveerimist, koostööd erahaiglatega ja esmatasandi tugevdamist, mis vähendab üldse vajadust haiglaravi järele.
Kahtlemata on need teemad vähem glamuursed kui PERH-i töötajaskonna uhke talvepidu Kultuurikatlas, mis läks maksma 186 000 eurot. Samas võivad need anda suurema efekti patsiendi ja maksumaksja jaoks. Kui endine linnapea ja terviseminister Ossinovski väljendas nördimust Tallinna haigla projekti peatamise üle, siis mina rõõmustan.
Edasi, 25.01.26
