Kui vaadata lõppenud kohalike valimiste järgset poliitilist õhustikku, siis on päris selge, milline saab olema üks järgmiste riigikogu valimiste põhikonfliktidest.
Vähemalt hetkeseisuga tundub, et Eesti poliitika siseneb tunnelisse, mille nimi on kultuurikonflikt. Kas konfliktist saab sõda, on veel vara prognoosida, kuid õhus on märke, et sinnapoole me pigem tüürime. Diametraalselt erinevad reaktsioonid, mis ilmestasid näiteks Rein Veidemanni antud intervjuud seoses isadepäevaga, totaalselt erinevad käsitlused BBC vigadest Trumpi intervjuu monteerimisel on vaid üksikud näited tuleviku debattide mustritest. Mõnes mõttes on poliitikud ise juba defineerinud järgmist Eesti poliitika peamist veelahet, sest mitmed Reformierakonna juhtpoliitikud on väitnud, et selleks on põhimõtteline vaidlus Eesti tuleviku üle konservatiivsete jõudude ja nende kui progressiivsete vahel. Politoloogiliselt on kahtlemata innovatiivne käsitlus, kui Reformierakond asetub ühele teljele sotsidega. Aga see väärib omaette analüüsi.
Kultuurisõja termini määratles esimesena Ameerika sotsioloog James Davison Hunter, kelle raamat “Culture Wars: The Struggle to Define America” (1991) andsid sellele tänapäevase teoreetilise tähenduse. Ta kirjeldas kultuurisõda kui väärtussüsteemide “ortodoksia vs. progressiivsus” konflikti. Selline konflikt toimub erinevatel identiteedi telgedel – perekonna, seksuaalsuse, hariduse, religiooni, moraali jm kaudu. Kui sellised komplektid kuhjuvad, siis saame rääkida juba institutsioonilistest hegemooniavõitlusest, mitte lihtsalt arvamuste vastuolust.
Hiljem on neid kultuurilisi dilemmasid vaadeldud nii mikro-, meso- kui makrotasandil. Näiteks ühe mõjuka makroperspektiivi on toonud käibesse USA konservatiivne mõtleja Samuel Huntington, kes laiendas kultuurisõdade mõistet tsivilisatsioonidele, andes kultuurisõjale geopoliitilise laienduse. Huntington selgitas, et poliitiliste konfliktide keskmesse nihkuvad tsivilisatsioonide identiteet, kultuurilised väärtused ja identiteeditõlgendused.
Aga naaseme nüüd Eesti konteksti. Vaatame ajaloos tagasi. Ka meil on olnud hulganisti vaidlusi, mis pole pelgalt poliitilised, vaid identiteedi, moraali ja maailmavaate konfliktid – seega päris ehtsad kultuurisõjad. Näiteks 2007. aasta pronksiöö oli selgelt ajaloomälu ja identiteedi kultuurisõda. See väärtuskonflikt on domineerinud Eesti avalikku diskursust alates üheksakümnendate algusest. Lihtsuse mõttes on tegemist ju nn vene küsimusega. Episoode sellest saagast on võimalik välja tuua müriaad: keeleküsimus ja koolivõrgu venekeelsus; rahvusliku narratiivi kehtestamise vajadus olukorras, kus paralleelselt on tulnud kehtestada ka uus okupatsioonikäsitlus. See on Eesti kultuurisõja aluskiht – identiteedi ja mineviku tõlgendamise võitlus.
Edasi,24.11
