Vastalustava Kristen Michali uue koalitsiooni kohta on veel vara mingeid põhjapanevaid hinnanguid anda. Selle edukuse määravad kolm kriitilist tegurit.
Teoreetiliselt on seda tüüpi koalitsioonid, mille on moodustanud sarnase maailmavaatega erakonnad, kindlasti oma tegevuslaadis efektiivsemad, sest neil ei kulu liiga palju aega omavahelistele põhimõttelistele vaidlustele. Politoloogiliselt määratletakse seda tüüpi koalitsioone “seotud osapoolte koalitsioonidena”, lähtudes valitsuspartnerite ideoloogistest sarnasustest. Eeldus on see, et valitsuspartnerid ei pea üksteisega pidevalt vaidlema poliitika sisu üle, mis toimus eelmises koalitsioonis, kus üheks osapooleks olid Sotsiaaldemokraadid, kes – vähemalt teoreetiliselt – olid ideoloogiliselt ebamugavamad partnerid. Iseküsimus on muidugi, kas ja kuidas Eesti parteid üldse eristuvad üksteisest ideoloogiliselt, aga olgu, mängime vähemalt praegu sellist mängu, et see aspekt oluliselt raskendas koalitsiooni tegevust.
Paradoksaalselt positiivne on seegi, et hetkel pole probleemiks, et erakondade kaalukategooriad on sarnased (nagu näiteks Mart Laari teises valitsuses, Reformierakonna ja Isamaaliidu dominandiga koalitsioon), mille tagajärjel võivad üles kerkida olemuslikud tüliküsimused, kus üks pool tunneb, et teda moel või teisel üle mängitakse. See on klassikaline sarnase ideoloogiaga erakondade koalitsioonide probleem. Hetkeseisuga on Reformierakonna dominantsus koalitsioonis garanteeritud, sest Eesti 200 on erakond, kes piltlikult öeldes on haaranud viimase õlekõrre, et üldse mängus püsida. Mõtlen selle all ennekõike asjaolu, mis puudutab Eesti 200 olematut reitingut ja niru poliitilist perspektiivi. Mõnes mõttes on arusaadav Kristina Kallase parempööre – taktikaline manööver, et enda erakonda päästa. Selle avantüüri õnnestumise tõenäosus pole küll suur, aga on teoreetiliselt siiski olemas.
Reformierakonna taasleitud parempoolsust on samavõrra keeruline väga tõsiselt võtta enne, kui seda ei kanna konkreetsed teod. Seega, kuivõrd ideoloogilisus ei ole minu hinnangul niikuinii hästi väljamängitav, arvestades just tegevuse lõpetanud vasakvalitsust, tuleks edu tegureid mujalt otsida.
Toon siin mõned kriitilisemad välja.
Esiteks, uued inimesed. Reformierakond peab oma nägude galeriid oluliselt värskendama ehk nagu ma ütlesin intervjuus, siis keegi ei usu, et need samad poliitikud, kes kandsid alles mõned nädalad tagasi ühte ideestikku, kannavad nüüd järsku hoopis teist. Seetõttu tuleks, vähemalt minu hinnangul, riskida Reformierakonnal uute ja värskete liidrite mängutoomisega. Need inimesed ei pruugi olla viimastel valimistel mandaadi saanute hulgas (nimetame neid isikuid ekspert-ministriteks) ja sellega seotud võimalikud käigud võivad tekitada Reformierakonnas sisepingeid. See pole strateegiline lahendus, aga võib anda vähemalt kuni kohalike valmisteni valitsusele lisahapnikku.
Teiseks, julgeolek. Selle valitsuse mõõdupuu on, kas Eesti riigi olukorda julgeoleku mõttes on võimalik stabiliseerida või mitte. Siinkohal on võtmeteema, kuidas valitsus suudab veenda ühiskonda, et käesolevas geopoliitilises situatsioonis on nad valmis reageerima, kui kriis on käes. Hanno Pevkuri ümber toimuv sündmusterägastik hetkel seda kindlust veel ei paku. Samas on peaministri enda kommunikatsioon selles valdkonnas olnud julgustav. Julgeolek on põhiline tegur, mis võib viia lõppude lõpuks stabiilse majanduskasvuni, kuna investeeringud ei otsi sihtriike, mida ähvardab pommirahe.
Kolmandaks, efektiivne ja bürokraatiast vaba riik. Siin on peaminister minu hinnangul hästi alustanud, luues riigikantselei juurde efektiivsuse ja majanduskasvu töörühma, mille põhieesmärk on tekitada eeldused selleks, et Eesti riik oleks rohkem valmis oma tänast tegevusmustrit üle vaatama. Nimed, kes vastavaldatud töörühma kuuluvad (alates Jüri Raidlast kuni Robert Kitini), sisendavad kindlust, et ollakse õigel teel.
Edukad bürokraatiareformid nõuavad tugevat poliitilist tahet, selgeid eesmärke, sidusrühmade kaasamist jne. Kuigi konkreetsed reformid on sõltuvalt kontekstist erinevad, on ühised teemad läbipaistvus, aruandekohustus, tõhusus ja keskendumine kodanikukeskse teenuse osutamisele. Seda printsiipi tuleks peaministri bürokraatiatöörühmal järgida.
Kokkuvõttes olen ma selle valitsuse perspektiivide suhtes väga ettevaatlikult optimistlik, kuigi karisid leidub omajagu.
19.03 Edasi
