Aastal 44 eKr mõrvati Rooma diktaator Julius Caesar Pompeiuse teatris rühma senaatorite poolt. Ajalukku on see sündmus läinud märtsi iidide (Rooma kalendri eripära) nime all. Caesari mõrva tagajärjeks oli vabadussõdalaste algatatud verine kodusõda, mis peeti tema surma kättemaksuks. Õnneks meie kodukootud “jaanuari iidid” olid veretud, väga paljudele isegi meeldivad.
Aga ka veretu pööre on meeliköitev analüüsimaterjal. 50. peaministri tagasiastumine, esmakordselt Eesti poliitikas peaministri erakonna kui juriidilise isiku süüdimõistmine ja hetk hiljem sellesama erakonna naasmine valitsuskoalitsiooni. Võib-olla on sellel pildil midagi valesti, aga ehk ka mitte, kui parafraseerida Kaja Kallast, kes ütleb, et “neil on ju mandaat”. Igal juhul on Keskerakonna taktikaline käitumine Eesti poliitikas paras lipugambiit. Vastupidiselt Caesarile ei lõppenud see lugu peaministri jaoks väga dramaatiliselt. Hanno Pevkur juba ütles välja, et Ratas võiks jätkata Riigikogu esimehena.
Üle nelja aasta leidis tee tagasi Stenbocki majja ka Reformierakond. Lisaks sellele, nagu näitas hiljutine Norstati uuring, on Eesti elanike seas Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon erinevatest variantidest kõige populaarsem. Pole paha vangerdus. Kuid mis oleks, kui rikuks korraks pidu? Küsiks, millal võiks uuel liidul tekkida esimene pohmell ja kodutülid?
Esimene küsimus on õhus ringlev Keskerakonna rahastamise bumerang. Kui Jüri Ratas nelja aasta eest Keskerakonnas võimu üle võttis, siis avalikkuses mõtestati olukorda ilmselt nii, et nüüd on jubedad Savisaare skeemide ajad möödas. Et justkui Savisaare õudne lõpp lõpetas erakonna jaoks rahastamise lõputu õuduse. Paraku on Keskerakonna rahaprobleemid kujunenud Eesti poliitikas omamoodi rajasõltuvuseks. Täna me veel ei tea, “kas see on lõpp?”, nagu küsis kloostrivend “Viimses reliikvias”, või on nii, et “see ei ole lõpp. Kõik kestab edasi”, nagu vastas talle kloostriülem. Ühesõnaga – see episood sellest seriaalist ei ole veel läbi, kui uskuda prokuratuuri. Mida see kõik võiks tähendada praktilise valitsemise perspektiivist? Keeruline prognoosida, igal juhul pole uute ebastabiilsuste teke välistatud.
Teiseks, küsimus presidendi valimistest. On selge, et uue koalitsiooni 58 häält on valitsemiseks rohkem kui küll, aga parlamendis sellega presidenti ei vali. Järelikult võib üsna kindlalt väita, et isegi kui koalitsioon lepib kokku, et Jüri Ratasest saab uus Riigikogu esimees (mis tõenäoliselt juhtubki), siis ei garanteeri see talle midagi presidendivalimisteks, seda ka juhul kui koalitsioon prooviks selles kokku leppida (mis on ebatõenäoline). Suure tõenäosusega valitakse president uuesti kohalike omavalitsuste juhtide abil, mis tähendab alati ettearvamatusi. Lisaks oli “vana” koalitsioon kuuldavasti juba kokku leppinud, et presidendi positsiooni saab Isamaa, ning partnerid olid selle nimel tegutsenud, järelikult on segadus seda suurem.
Kolmandaks, Tallinna linn ja tema valimised. Poliit-matemaatiliselt mõjub koalitsioon Reformierakonnaga Mihhail Kõlvarti väljavaadetele jätkata pigem positiivselt, sest isegi juhul kui Kõlvart ei saavuta Tallinnas enamust, on tal võimalik teha ka Tallinnas koalitsiooni Reformierakonnaga, mis tema puhul oleks niikuinii kõige turvalisem ja loogilisem valik olnud. Nii et sedapidi vaadates Tallinna linna valimiste mõju üleriigilisele poliitikale justkui väheneks. Siiski on Tallinna valimiste puhul tegemist justkui Riigikogu valimiste situatsiooniga, kus temperatuur on kuum ja inimesed kipuvad ütlema üksteise kohta halvasti. Seda ei maksa poliitikas kunagi alahinnata.
Neljandaks, ja võib-olla peamiseks, tänase koalitsiooni leppe sünd toimub nii, nagu koalitsioonipartnerite vahel puuduksid poliitilised erimeelsused. On arusaadav, et erimeelsusi ei puudutata, kuna on kiire ja valitsus peab tekkima kõige kiuste.
See aga tähendab, et kui varasemaid kokkuleppeid pole, siis poliitika koalitsioonis on jooksvas mõttes pingelisem.
Võib-olla mitte alguses esimese kolme-nelja kuu jooksul, aga alates hiliskevadest ja suvest, kui hakatakse koostama eelarvet, tekivad ja tõusevad need pinged üles.
Võtame kasvõi Ida-Virumaa küsimuse. Reformierakond tahab ajada pigem Euroopa kõige rohelisemat poliitikat. Keskerakonna põhiline toetusbaas asub aga Ida-Virumaal, ja juba vana valitsuse roheleppe plaani, roheleppe ja Keskerakonna suure valijate kaotuse vahel selles piirkonnas on kahtlemata arvestatav korrelatsioon olemas. Ei maksa arvata, et see pingeid ei tekita. Samuti ei jaga ma optimismi, et sel valitsusel on võimalik “midagi head ära teha ka integratsiooni küsimustes”, nagu loodab professor Rein Raud, seda enam, et kohalikud valimised on uks ees.
Aga muidugi, tõenäosus, et see valitsus valitseb järgmiste Riigikogu valimisteni, on üpris suur. Tegemist on Eesti poliitika dinosaurustega, kes teavad võimu väärtust. Suur on aga ka tõenäosus, et 100 päeva pärast kaob algne avalik joovastus antud koalitsiooni suhtes.
Ülejäänud poliitika toimijad alles toibuvad. Isamaa mainstream võitles viimase hetkeni tänase koalitsiooni säilimise eest, aga lõhenes seesmiselt. Olukord pole mugav ka nende parempoolse siseopositsiooni jaoks. Olles nüüd opositsioonis, on tänases hetkes uute inimeste meelitamine poliitikasse ja Isamaasse kindlasti oluliselt keerulisem.
EKRE veel kogub end. Nagu ma ERR-ile antud intervjuus ütlesin, on nende valik nüüd see, kas asuda opositsioonis konventsionaalseks toimijaks või aktiviseerida n-ö tänavapoliitikat. Esmased retoorilised märgid näitavad seda, et süüdi on süvariik, ja kui süüdi on süvariik, siis pole teekond harilikult konventsionaalne.
Indrek Saar ütles, et tunneb poliitikas kevade lõhna ja et sotsid said suure võidu ka valitsusse pääsemata. Ma pole kindel, kas suur osa SDE liikmetest ka nii arvab.
Eesti 200 jaoks pole vahet – reiting tõuseb nii ehk naa.
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas Edasi.org.
