Folkloristide jaoks ei ole üheselt selge, kust tuleb ütlus “läbi nagu Läti raha”, kuid tõenäoliselt pärineb see fraas eelmise sajandi 30ndatest aastatest, mil toonase suure depressiooni ajastul jäi Läti truuks kullastandardi poliitikale, mis paiskas riigi enneolematusse majanduskriisi.
Mõttekäigu rahast võiks parafraseerides üle kanda ka Läti parteidele, kuivõrd Läti parteisüsteem ei ole siiani suutnud ennast normaalselt institutsionaliseerida ning on nii mõnegi eksperdi, sh minu hinnangul üks Läti ühiskonna põhiprobleeme tänase päevani.
Vaatame kasvõi äsja toimunud parlamendivalimisi.
Seekord triumfeeris Läti valimistel parempoolne peaministri erakond Ühtsus, saades 26 kohta 100-st. Kariņš on muide esimene valitsusjuht taasiseisvunud Läti ajaloos, kes ametis püsinud kogu parlamendivalimiste vahelise nelja-aastase perioodi – tõsi küll, vahepealse koalitsiooniremondi arvelt. Ning seda ka olukorras, kus tema partei ületas üle-eelmise valimiskünnise võrdlemisi napilt ehk viimasena. Peaministriks oleku pika ea garanteerisid talle teiste poliitiliste jõudude omavahelised vastuolud ja kogenematus. Teiseks tuli lõppenud valimistel 16 kohaga Roheliste ja Talurahva Liit – Läti mõistes stabiilne erakond, mis oma loomult meie kunagise Rahvaliidu sarnane partei. Edasi, Ühendnimekiri 15 kohaga – erakond, mille moodustasid 2022. aasta valimiste eel hulk tehnokraate. Ja lisaks Rahvuslik Liit (midagi EKRE laadi, kuigi viimased kümme aastat valdavalt koalitsioonis), Stabiilsuse Eest! (uus erakond, venemeelne ja populistlik), Läti Esimesena (oligarh Ainārs Šlesersi erakond, teine paremradikaalne partei) ning Progressiivsed (analoog Eestis puudub, postmodernne vasakliberaalne erakond). Hetkeseisuga proovib Kariņš panna kokku valitsust Rahvusliku Liidu, Ühendnimekirja ja Progressiivsetega. Seitsme valimisnimekirjaga parlamendis pole kerge leppida kokku koalitsioonis, sellises, millel oleks selge poliitiline selgroog.
Nädalatagune Postimehe juhtkiri markeerib õigesti, et kahekolmandikuline koosseisu muutus Läti parlamendis oleks Eesti mõttes ennekuulmatu. Aga midagi imestada siin pole, sest Läti parteide toetusreitingud käivad üles-alla nagu kellapendlid. Seega on Läti poliitikasüsteemi sisse kootud hulganisti ebastabiilsust, kuna niivõrd suur valijaskonna volatiilsus ei lase muud arvata.
Mis vaevab Läti poliitkat?
Toon esile rea tegureid. Kui mõelda kõigepealt parteisüsteemi institutsionaalsele aspektile, siis on võtmeküsimus, kuidas suudavad parteid tagada demokraatia stabiilsust. Ja noorte demokraatide puhul on kindlasti oluline tegur parteide rahastus, mis on keskne meede oligarhiseerumise vastu. Kui Eestis rakendati erakondade riikliku rahastamise süsteemi esimest korda aastal 1996 (tõsi küll, algfaasis pigem tagasihoidlikult), siis Läti riik jõudis selleni aastal 2012. Me teame, et Eesti suurendas oma seni kehtinud erakondade riikliku rahastamise määra 2004. aastal kolmekordseks ja see on kahtlemata üks tegur, millele on kaasunud kartellisüsteemi süüdistused. Aga parteisüsteemi stabiilsuse mõttes on tegemist kindla ning toimiva nurgakiviga.
Institutsionaalsete tegurite kõrval on samas oluline süsteemitasand. Võrdluses Eesti valimissüsteemiga erineb Läti meist valimisringkondade arvult. Kui Eestis on valimisringkondi 12, siis Lätis vaid 5. Selles mõttes on Eesti valimissüsteem korraldatud oluliselt regionaalsemana, püüdes arvestada lisaks regioonide eripäradega ning võimalikult kõrge esindusprintsiibiga väikese riigi tingimustes.
Ka Läti valimissüsteem on iselaadi. Nimelt on valijal võimalik lemmiknimekirja leidnuna hakata nimede taha tõmbama plusse ja miinuseid, millel on inimese valituks osutumise puhul oluline roll. Ühelt poolt, nagu märgib 2. oktoobri Postimees oma juhtkirjas, see süsteem justkui võitleb tagatubadega. Kuid see pole nii ühene. Teisalt soodustab Läti valimissüsteem teatud määral poliitika presidentaliseerumist, sest lõunanaabrite kogemus näitab, et süsteem on mõjunud soodsalt sealsete “savisaarte” tekkele. Nii ei saa ka kuidagi väita, et Läti süsteem garanteerib oligarhpoliitikute parlamenti mittepääsemise. Praktika näitab, et just seda tüüpi poliitikuid on Läti parlamendis alati “rohkem” kui Eestis.
Ja veel kaks kurja juurt, mis mängivad kaasa Läti poliitika ebastabiilsuses. Esiteks – valimisliitude lubamine seniajani. Nagu teame, keelustas Eesti parlament valimisliidud üleriigilises poliitikas juba aastal 1998. Läti poliitikas jääb tänini arusaamatuks, et kui sa kedagi valid, siis kes päriselt ikkagi valitsema hakkab. Kas nii on võimalik erakonda uutel valimistel karistada lubaduste täitmata jätmise eest? Lätis on see keeruline.
Lisaks – teatavasti on Läti valimiskünnis 2%, mitte 5% nagu Eestis. Jällegi, tegemist on valikukohaga, kas laseme parlamenti võimalikult palju üheööliblikaid või soosime erakondi, kel on äratuntavalt välja kujunenud nina, suu ja silmad. Eesti praktika erakonna Eesti 200 näitel ütleb, et kui parteil on tekkinud elementaarne kandepind, siis varem või hiljem ta kindlasti ületab parlamendikünnise, ja suure tõenäosusega näeme seda Eesti 200 puhul tulevastel parlamendivalimistel.
Tahan rõhutada, ma ei õigusta parteide kartellisüsteemi teket, sest oma olemuselt on ka selles süsteemis üksjagu riske, mida oleme Eestigi puhul viimase 20 aasta jooksul näinud. Aga kui on valida võrdlemisi stabiilse ja ideoloogiliselt selgepiirilise poliitikamaastiku väljakujunemise ning oligarhilise ebastabiilsuse vahel, siis valin mõtlemata esimese.
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas Edasi.org.
